Eesti ühiskonda on viimasel ajal üha enam „imbunud“ probleemsed lapsed. Nad jäävad silma avalikes kohtades, kus vanemad ei suuda oma väikesi põnne korrale kutsuda. Need on lapsed, keda teiste laste vanemad üritavad aiarühmast välja tõrjuda, sest nad teevad teistele lastele liiga. Need on lapsed, kellega koolid ei oska midagi peale hakata, sest nad käituvad agressiivsemalt. Need on noored, kellest kirjutatakse meedias, sest nad on kogunenud kampadesse ning terroriseerivad ümbruskonda. Nende laste vanemaid süüdistatakse selles, et nad ei saa oma laste kasvatamisega hakkama. Kui aga juba süüdlasi otsida, siis väidame meie oma pikaaegsele kogemusele toetudes, et süüdi pole niivõrd laste vanemad kui just ümbritsev kogukond ehk meie kõik.

Kas laste kehaline karistamine Eesti ühiskonnas on ikka veel vastuvõetav?

Novembrikuus avaldatud Praxise uuring „Lapse õigused ja vanemlus“ toob välja shokeerivad arvud. Kuigi lapse füüsiline karistamine on seadusega keelatud, kuulub see siiski ligi viiendiku Eesti lapsevanemate distsiplineerimismeetodite hulka.

Uuringule eelnenud aasta jooksul on 18% lapsevanematest oma last tutistanud ning 14% andnud vitsa, rihma või laksu. 33% vanematest on lapse korrale kutsumiseks ähvardanud last vitsa, rihma või laksu andmisega.

Eriti murettekitav on, et 2012. aastal läbi viidud uuringu tulemustega võrreldes on hoiakud laste füüsilise karistamise osas muutunud veel sallivamaks ning laste füüsilist karistamist aktsepteeritakse enam kui täiskasvanute vahelist vägivalda. Olenemata sellest, et viimastel aastatel on tehtud palju selgitustööd, miks kehaline karistamine ei ole sobilik viis laste kasvatamisel.


Uuringu järgi toetavad sellist käitumist ühiskonna hoiakud, kuivõrd 42% täiskasvanutest ja 28% lastest peab laste füüsilist karistamist teatud olukordades vajalikuks ja mõistetavaks toimimisviisiks.

Uuringust selgub ka, et 49% lapsena füüsilist karistamist kogenud või täiskasvanute vahelist vägivalda pealt näinud täiskasvanutest sallivad ka ise laste kehalist karistamist. Uuring tõdeb, et kehalise karistamise osas on varasemast sallivamad kesk- ja kõrgharidusega mehed, kes räägivad koduse keelena eesti keelt.


Miks vanemad oma last kehaliselt karistavad?

Reeglina toimub kehalise karistamise akt – lapse tutistamine või löömine hetkel, kui vanem on endast väljas ega ole suuteline arukalt mõtlema. Ta elab oma viha välja lapse peal, lootes, et nii lõpeb ebasobiv käitumine kiiresti. Tegelikult on sel hetkel vanem ise hädas, sest ei oska kasutada ühtegi teist moodust lapse korrale kutsumiseks ning olukorra paremaks lahendamiseks. Kui tema enda ema või isa teda omal ajal füüsiliste märkustega korrale kutsusid, kasutab ka tema samu distsiplineerimisvahendeid. Aga ta on unustanud, mida ta ise tundis lapsena sel hetkel, kui ema või isa teda lõi.


SOS Lasteküla uuris lastekülas elavatelt lastelt, mida nad tundsid hetkel, kui täiskasvanu tõstis nende vastu käe. Reeglina kordusid kolm vastust: „See pani mind teda vihkama,“ „Ma olin nii alandatud,“ „Ma oleks võinud surra.“

Selle asemel, et olukorda parandada, annab kehaline karistamine loodetule vastupidise efekti, sundides last kogema tugevaid negatiivseid emotsioone ning rikub nii lapse ja vanema vahelised head suhted.

Hädas vanemad ei ole suutelised eeskujulikke lapsi kasvatama

Kodune vägivald läheb edasi lasteaeda, kus laps püüab talle teadaolevate jõumeetoditega end kollektiivis kehtestada ning jõuab sealt edasi koolimajja, kus võib eskaleeruda juba suurteks korrarikkumisteks ning vägivallajuhtumiteks. Kogu selle aja on hädas lapsevanemad muutunud veelgi abitumaks, veelgi jõuetumaks ning paljud neist on ennast süüdistades juba käega löönud, et nende lapsest veel kunagi korralik inimene kasvaks. Kus on aga kogu selle ajal olnud peret ümbritsenud inimesed? Lähisugulased, naabrid, lasteaiakaaslased, koolipersonal, kohalik kogukond? Kas mitte keegi neist pole selle peale tulnud, et süüdistamise asemel abi pakkuda? Kui halvaks peavad pere asjad minema, enne kui märgatakse hädas olevat inimest? Kahjuks ei võta kogukond ikka veel vastutust ega anna hädas olevast lapsest teada.


Uuring tõi välja, et 25% inimestest ei sekkuks olukorras, kus lapse vanem karistab last füüsiliselt ning 23% vastajatest leidis, et ei sekkuks, kui näeks pealt, kuidas lapse vanem alandab last ebakohaste väljenditega.

Shokeerivaks võib pidada ka uuringus välja toodud fakti, et 16% vastajatest pigem ei sekkuks ning 2% inimestest kindlasti ei sekkuks, kui naabrite juurest kostub pidevalt asjade loopimist, karjumist ja nuttu ning peres on lapsed.

Lapse liigselt planeeritud aeg või planeerimata jätmine toob kaasa kriisi

Praxise uuring tõi väga kujukalt välja ka need põhjused, miks ei ole paljudel vanematel lastega usaldusväärset suhet ning vanemad ei oska lapse korralekutsumiseks kasutada muid viise kui füüsiline karistamine. Ka SOS Lasteküla peretugevdusprogramm, mis tegeleb probleemidesse sattunud perede abistamisega ning püüab ennetada olukorda, kus lapse peaks oma pärisvanematest eraldama, on 10 tegutsemisaasta jooksul tõestanud, et toimivad lahendused on olemas. Vaja on vaid märgata hädas peresid enda ümber ning teadvustada neile, et nad ei ole mitte halvad ega läbikukkunud lapsevanemad vaid nende vanemaks olemise oskused vajavad põhjalikumat täiendamist.


Suurimaks probleemiks laste ja vanemate suhete juures on koosoldud aja vähesus. Probleemsetes peredes valitseb tihti kaks äärmust: lapsega ei tegeleta üldse või on kogu lapse vaba aeg erinevaid tegevusi ja huviringe täis planeeritud.

Uuringu järgi usub 71% vanematest, et laps peaks kulutama oma vaba aja eelkõige arendavatele tegevustele ning 38% usub, et mida rohkem huviringe ja hobisid on, seda parem. Uuringust selgus ka, et 81% Eesti lastest käib lisaks koolile veel mõnes trennis, huviringis või täiendavas eratunnis. See aga tähendab, et lapse ja lapsevanema koosoldud aega jääb järjest vähemaks, sest kohustused on lihtsalt liiga suured. Kui 32% lastest käib enda sõnul nädala jooksul trennis või huviringis 5-10 korda ongi keeruline leida aega ema või isaga niisama koosolemiseks.

Lapse liigselt planeeritud päevakava tekitab aga sama palju probleeme kui planeerimata jätmine. Uuring tõi välja karmi tõdemuse, et iga kümnes laps tajub, et emal pole tema jaoks kunagi aega, kui laps teda vajab ning 13% lastest tunnevad samamoodi isa suhtes. Uuring tõestas väga selgelt ka seda, et lapsed unistavad üle kõige oma ema ja isaga koosveedetud ajast. Üle poole (56%) uuringus küsitletud lastest leidis, et tahaks koos oma isaga rohkem aega veeta ning 58% soovis emaga rohkem koos olla ja midagi toredat ette võtta.

Otsi abi siis, kui häda ei ole veel suur

„Mul oli kohvikus nii piinlik, et oleksin peaaegu paljalt oma lapse tänavale tirinud!“ rääkis noor ema vahejuhtumist kohvikus, kus tema väike armas poja häälekalt kõigile kohvikukülastajatele oma nõudmisi esitas ning polnud nõus jäätisest loobuma. Oleks ta tookord teadnud, et probleemi lahendamiseks piisanuks sellest, et oma vanemlikke teadmisi ja oskusi tõsta, oleks laps kohvikus tutistamisest pääsenud.

Keegi pole sündinud eeskujulikuks lapsevanemaks. Mõnedel on lihtsalt vedanud, et neil on kodus positiivsed eeskujud, kelle pealt heaks lapsevanemaks olemist õppida.


Aga oluline on teada, et õppida pole mitte kunagi hilja. Kui oled ise hädas või tead kedagi, kes vajab abi, siis tuleb lihtsalt tegutseda ja õppida neilt, kes teavad, kuidas paremaks vanemaks saada.

Senikaua, kui me ise  hädasolijaid ei märka, ei pääse me ka probleemsetest lastest meie ühiskonnas.

Soovid olla parem lapsevanem?

 Paljud kohalikud omavalitsused korraldavad 3-8aastastele vanematele tasuta positiivse vanemluse koolitusi. Kui sinu kodukohas koolitusi ei pakuta, pöördu ise omavalitsuse poole koolituse tellimiseks. Rohkem infot leiad www.tarkvanem.ee .

Soovitav on koolitusel osaleda kahekesi, ema koos isaga või siis koos inimesega, kes aitab lapse eest hoolitseda. Koos koolitusel käimise kõige suuremaks põhjuseks on asjaolu, et siis tegelevad lapsega kõik sarnaselt ning lapsel puudub võimalus manipuleerimiseks. Koolituse ajal on korraldatud ka lastehoid.