Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole mitte kunagi hetkekski kahetsenud.

 „Raske on ette kujutada elamistingimusi, kus need lapsed elasid,“ meenutab Karin aastatetagust aega, mil elu viis ta kokku ühe keerulise Eesti perega, kus teiste hulgas elasid ka kaks imearmast kaksikutest õde-venda. Karin oli sotsiaalvaldkonnaga kokku puutunud varemgi, sestap poleks pidanud teadmine selliste perede olemasolust väga jalgu alt ära lööma, kuid reaalsus oli paraku teine. Kahjuks polnud selle pere kooshoidmine võimalik ning laste vaimse tervise huvides tuli nad perest kiirelt eraldada.

Kolm last on liiga vähe

„Ma olen kogu elu teadnud, et ilma lasteta ma ei jää!“ meenutab Karin heldinult. „Kui oma abikaasaga kohtusin, tuli ka lastest juttu ning juba siis oli meil ühine teadmine, et lapsi saab meie peres olema palju.“

Nii see ka läks. 17, 14 ja 7 aastat tagasi sündisid lapsed ning Karin nautis emarõõme suurima tänutundega. Südames oli aga kogu aeg omalaadne rahutus, mis koputas aeg-ajalt Karini südametunnistusele ja andis märku, et sinu ellu mahuks veel lapsi. Karini ääretu soojus ja empaatiavõime, imeline oskus jääda rahulikuks ka kõige keerulisemates olukordades tõestasid nii talle endale kui tema perele, et on aeg anda oma elule veel mastaapsem mõõde. Just sel hetkel pakkus Elu ise Karinile võimaluse hakata keerulisest perest pärit 4aastastele kaksikutele hoolduspereks ning Karin ütles Elu Võimalusele „Jah!“.

Väikese tüdruku sisse mahub väga palju viha

„Kaksikud on oma iseloomult täielikud vastandid. Kui poiss on hästi tagasihoidlik, pigem rahulik ja allaheitlik, siis tüdruk on hulljulge, äärmiselt rahutu ning kohati isegi vägivaldne. Ma ei oleks eluski uskunud, et pisikese armsa tüdruku sisse võib mahtuda nii palju viha,“ meenutab Karin aega, kui lapsed perre saabusid. „Näiteks rebis tüdruk ühel vihahetkel lõhki oma kombinesooni. Maharahunemise protseduure tuli meil alguses teha kümneid kordi päevas. Oma emotsioone taltsutada ning end vaoshoitult väljendada ei osanud ta üldse. Samuti oli lastel ääretult suur tähelepanuvajadus – nad tahtsid kõike jagada, koos teha, pidevalt pidi nende kõrval olema. Energiahulk, mida nad võtsid, oli tohutu.“

Sama üüratu oli ka nende söögiisu. „See oli hämmastav, kui palju võisid nii väikesed lapsed süüa! Sain kohe alguses aru, et nende puhul peab kehtima kindla portsu reegel. Oluline on, et lapsed teaksid, et varsti saab jälle süüa. Kõige keerulisem oligi neile selgeks teha, et söök ei lõpe otsa ning kogu toitu, mis majapidamises leidub, ei pea korraga ära sööma. Lastel oli kogu aeg hirm, et homme enam süüa ei saa,“ räägib Karin.

Karini arvates on keeruliste laste puhul kõige olulisem, et lapsed teaksid oma õigusi ja kohustusi, neil oleks kindlad reeglid ning vanemad ise oleksid igas oma nõudmises eeskujuks.

Kuigi reegleid tuli meelde tuletada tuhandeid kordi päevas, nägi Karin, et argipäeva rutiin ning ema enda rahulikuks jäämine on kogu asja võti.

Kas me ööseks võime jääda?

Karini pere elab maaliliselt kaunis Lõuna-Eesti talus, kuhu koliti 10 aastat tagasi. Karini abikaasa on kuldsete kätega mees ning kui ette tuleb võtta mõni töö, siis saab see tehtud enne, kui Karin jõuab suudki paotada.

Kõigi laste ühiseks kohustuseks on tegeleda pere väikese linnufarmiga, kuhu kuuluvad pardid, haned ja erilised kanad. Farm oli Karini enda suur unistus, mida nüüdseks on peetud üle viie aasta.

„Maal elamisel on suured võlud. Meil on kaunis loodus, palju ruumi ja avarust, lastel on õues kogu aeg midagi teha, suviti jookseb meie õue peal üle kümne lapse, kõik laste sõbrad ka! Lastel on nii mõnus olla, et väga tihti kuuleme küsimust: „Kas me ööseks võime jääda? No muidugi võib!“

Kui vahel kuuleb nurinat, et maal elades pole kuskilt võtta arendavaid huviringe, siis Karin sellega nõus pole. Tema lapsed on suured jalgpallihullud, käivad muusikakoolis ja rahvatantsus ning on ka õppimises tublid. Vanem tütar tegeles pikki aastaid professionaalsel tasemel võistlustantsuga ning võidetud karikaid ja medaleid ei jõua kokku lugedagi. Paraku on selle spordialaga tegelemine väga kulukas ning ühel hetkel otsustas pere ühiselt, et enam ei jätka. Tragi tüdruk leidis endale kohe uued hobid ning suureks kurbuseks aega ei raisatud.

Kas hakata SOS-pereks?

„Meie alustasime hooldusperena ning hiljem „kolisime“ SOS Lasteküla alla. Erinevus on väga suur,“ kirjeldab Karin.  „Kui hoolduspereks olles pead väga palju asju ise välja uurima, oma õigusi täpselt teadma, bürokraatiat on otsatult palju ning nõu pole küsida kelleltki, siis SOS Lasteküla pereks olles on sulle abiks professionaalne tugivõrgustik ehk usaldusväärsed abilised, kes sinu eest hoolitsevad, pakuvad koolitusi ja supervisioone ning kellele saab iga hetk helistada, ükskõik millist abi on vaja. SOS-is on inimesed, kes on inimlikud, soojad ja kes märkavad juba eos, kui hakkad murekoorma alla kössi vajuma. See on väga suur tugi, sest teadmatust ning muresid võib vanemliku hooleta last oma perre võttes alguses ette tulla palju.“

Väga oluline on ka see, et perel oleks hea klapp valla sotsiaaltöötajaga. Karini koostöö selle valla sotsiaaltöötaja Kajaga, kust lapsed pärit on, sujus väga hästi. Üksteist aidati nii nagu osati ning vajalikul hetkel oldi üksteisele toeks.

Karin on ise oma kogukonnas väga  aktiivne informatsioonijagaja – kuna ta on pikkade aastate jooksul läbi läinud tulest ja veest, nõustab ta nüüd päris mitmeid peresid, kel endal soov võtta perre vanemliku hooleta jäänud laps.

„Mu silmad säravad ja hing laulab!“ naerab Karin. „Mulle nii meeldib see, mida ma teen! Kui algselt käisin pere kõrvalt ka palgatööl, siis nüüd olen päris kodune – aega on rohkem lastega tegeleda ning selleks on ka ideaalne võimalus – SOS Lasteküla võimaldab mul teha just seda, mida kõige rohkem on vaja – laste jaoks olemas olla.“

„Iga laps on erinev. Nad vajavad erinevaid selgitusi, põhjendusi ja lähenemisviise. Lapsi kasvatades peab olema väga hea fantaasiaga ning oskama lugusid jutustada,“ ütleb Karin ning toob näiteks Nukitsamehe-elu reeglite loo.

„Kui meie kaksikutel on vihahood ning suur isu asju lõhkuda, siis pakime asjad ja lähme metsa, kus jutustan neile loo Nukitsamehest. Nukitsamehed on lapsed, kes ei taha elada kodureeglite järgi ning lähevad elama metsa, kus nad saavad karjuda, trampida ja teha, mida iganes  tahavad. Aga metsas emmet ei ole. Kodus on. Meil on metsas oma jahimehe pukk, kuhu otsa ronime ja elu üle siis järele mõtleme. Elulisi näiteid on vaja. Pärast seda tuleb tavaliselt rahulikum periood, kus kodureegleid rikkuma ei kiputa. Tegelikult lastele metsas käimine väga meeldib. Kuna abikaasa on jahimees, viime tihti koos lastega loomadele jahipuki alla toitu ning naudime lihtsalt koosolemist. Sellest sain inspiratsiooni ka Nukitsamehe-loo jaoks – kes ta selline oli ja kuidas temast lõpuks hea inimene sai. Ei ole olemas ületamatuid probleeme. Kõigele leiab lahenduse, kui oled ise positiivne ning sul on kõrval inimesed, keda 100% usaldad.“