Isaks olemise sügavaim saladus on tegelikult imelihtne – ole kohal, kuula oma lapsi ning näita, et sa ka tegelikult neist hoolid. Ei ole vaja palju raha, ei pea elama uhkes majas ega töötama kõrgetel ametikohtadel. Igaühel meist on üks ressurss, millest piisab – aeg. Seda peab lihtsalt oskama hästi kasutada.

 

Ivar mäletab väga selgelt, kui kaheksa aastat tagasi Keila lastekülas praktikal käies võhivõõrad lapsed laua taga lausa kaklema läksid, et kes saab tema kõrval istuda. Lapsed arvestasid aega sekundilise täpsusega ning kui kell kukkus, sai uus laps tema kõrval aukoha sisse võtta. Lapsed olid nii (isa)armastuse näljased, et kogu praktika aeg möödus lapsi hüpitades, seljas tassides, nende kõrval istudes ning juttu puhudes. Tol korral Ivar ei teadnud, et sellises rütmis hakkabki kulgema tema edasine elu.

 

Kui Ivar ise  SOS perevanema kohale asus, said hommiku- ja õhturituaalid hoo sisse juba oma pere lastega. Mitte ükski hommik ega magamaminek pole täiuslik ilma issi mehise kallistuseta, igal õhtul toimub range arvepidamine, kes kui kaua issi kõrval istuda saab ning sellesse sekkuvad absoluutselt kõik pere lapsed. Ka 12aastane teismeline peab sageli väiksemate ees oma positsiooni kaitsma, nõudes oma õigust isa kõrval istuda. Issi käest ei kardeta küsida ebamugavaid küsimusi, julgetakse tunnistada oma vigu ja paluda vabandust.

 

„Lapsed janunevad puudutuste, tähelepanu ja läheduse järgi,“ räägib Ivar oma pikaajalise isastaazhi põhjal. Ivaril on kokku 10 last, 8 sos-i last, üks poeg abikaasa Signega ning tütar esimesest abielust – kõik üks suur ja ühine pere, kus kellegi positsioonil vahet ei tehta.

 

Ivar ei varjagi, et lisaks suurele tänutundele ja rõõmule, mis lapsed tema ellu on toonud, on olnud ka väga raskeid aegu, keerulisi suhteid ning olukordi, millest aja möödudes on rääkida kergem, kuid kui oled selles hetkes, siis tundub see peaaegu maailmalõpuna.

 

„Üks laps perre tulles ainult mõmises, otsa ei vaadanud, kontakti ei lubanud võtta,“ meenutab Ivar laste perretulemise algusaegu. „Üks poiss käis ainult mööda seinaäärt, üks õlg vastu seina, temaga jutule saada oli võimatu. Ühed lapsed ainult marssisid nagu väikesed kuulekad sõdurid ühest koridori otsast teise ja nii pikki nädalaid. Olen käinud poes klaarimas vargusejuhtumeid, kui koju hakkasid jõudma asjad, mida meie polnud ostnud. Kusjuures on juhtunud ka nii, et poeomanik ei uskunud mind, et laps on tõesti nende poest midagi omavoliliselt taskusse pistnud.“

 

Suur hulk aega kulub õppimisele. See, et vanemliku hooleta lastel võivad olla õppimises suured puudujäägid ning väga tihti ei küündi nende võimekus sellisele tasemele, et neist saaksid viielised õppurid, ei ole kellelegi uudiseks. Kui palju energiat, ränka tahtejõudu ja vaimutugevust läheb vanematel vaja aga siis, kui tundub, et laps siiski võiks olla võimeline saavutama midagi enamat kui temalt oodatakse? Puhtalt Ivari ja tema kaasa Signe teene on näiteks see, et üks laps, kellelt seda ei oodatud lõpetas gümnaasiumi. Suure venna pingutusi nägid pealt pere pisemad lapsed, kellede jaoks oli see ülisuureks motivaatoriks, et on küll võimalik saavutada midagi, mis esmapilgul näib uskumatuna ning olla võimeline nii ellu viima oma unistusi.  Vaja on vaid perevanemaid, kes on rasketel hetkedel sinu kõrval ning ei kaota sinusse usku. Vanemaid, kes usuvad lapsesse kordi rohkem kui laps ise.

 

Keerulisi hetki on perele jagunud ka siis, kui lapsed, kes jõudsid perre teismelistena ning kellel olid juba tugevalt väljakujunenud sõltuvused, näitasid pere väiksematele lastele eeskuju, mida tähendab, kui alkoholiga liiga suureks sõbraks saada.

 

„Kerge on armastada oma lapsi siis, kui kõik on hästi, kuid kui suudad armastavaks ja mõistvaks vanemaks jääda ka siis, kui su ees seisab alkoholist läbiimbunud noorsand, kes arvab, et ta teab ise kõige paremini, kuidas oma elust meistriteos teha, vot see on tõeline isaarmastuse proovikivi.“ ütleb Ivar.“

Muidugi on see kõik individuaalne aga võin öelda, millest mul endal väga rasketel hetkedel kasu on olnud, mida olen kogetud keerulistest aegadest õppinud: esiteks, teatud hetkedel pead sa suutma lapsest lahti lasta ning lootma, et kogu see armastus, mida oled suutnud temasse süstida ja väärtushinnangud ning tõekspidamised, milles ise oled eeskujuks olnud, hakkavad mingil hetkel sinu kasuks tööle. Mina olen seda korduvalt tundnud ning see on tohutu õnn, näha kõrvalt, kuidas ühel ootamatul hetkel see protsess käivitub. Teiseks – ära muutu isana nännitoojaks, vaid proovi elada oma elu nii, et oodatakse sind, issit ennast, mitte neid asju, millega loodad lapse armastust osta. Kolmandaks – et lapsed tuleksid suures maailmas hiljem omapäi toime, peavad kodus olema reeglid. Reeglid, mida täidavad kõik pereliikmed, kaasaarvatud vanemad ise. Kui midagi läheb untsu, siis ole aus ja palu vabandust! Neljandaks – elus üldse aga eriti just rasketel hetkedel katsu abi saada huumorist – ei tohi viriseda ja hädaldada, see ei muuda nagunii midagi – ka suurima ebaõnnestumise korral aitab alati huumor! Täiesti järeleproovitud ja toimiv nipp.“

 

Kõik halb ja ebameeldiv ununeb aga kohe, kui anda Ivarile võimalus rääkida oma suurest perest. „Neli viimast last, kes meie perre tulid olid kõik pruunide silmadega nagu mina ning esimesest päevast alates on mind kõikjal kuhu lähme, nende päris isaks peetud, sest me oleme lihtsalt täiesti ühte nägu! Hetked, kui silmad lähevad märjaks on siis, kui lapsed hõikavad avalikus kohas „Issi, issi!“ ja ei häbene mind. Vastupidi – olen tähele pannud, et kõik kõrvalseisjad vaatavad millegipärast mind siis eriti tunnustavalt. Neli last ei osanud tulles ainsatki sõna eesti keelt, nüüd pole vadistamisel lõppu! Kõik need igapäevased väikesed heateod, ilusad sõnad, mida lapsed mulle ütlevad ja mina neile – seda tunnet on ilmvõimatu kirjeldada, mida see mulle annab. See tunne lihtsalt tõstab mu õhku ja paneb lendama!“

 

Ivar usub, et selliseid mehi, kes sobiksid vanemliku hooleta lastele isaks, olgu siis lastekülas või oma kodus, on küll, vaja on nad vaid üles leida ja õigesti motiveerida. Kõige olulisem on, et mehel oleks õiged väärtused, ta oskaks olla eeskujuks ning et ta tõesti armastaks lapsi.

 

Suure pere isa Ivar on kasvanud ise üksiku lapsena. Emaga on Ivaril läbi elu väga soe suhe. „Mul oli imeline lapsepõlv!“ ütleb Ivar. „Kasvasin väga lihtsates oludes, kuid mul oli ometi kõik, millest oskasin unistada – armastust pungil täis kodu! Loodan väga, et olen suutnud oma lapsepõlves kogetud erilist kodusoojust pakkuda ka oma kallitele lastele!“