Kes on Eesti moodsate aegade üks andekaim laululooja, kes viimase 15 aastaga loonud tippartistidele üle 120 laulu? Kes esindas Eestit lauljana Euroopa popimal lauluvõistlusel ja jäi seitsmendaks? Kes on käinud Hispaanias Santiago de Compostelas 800 kilomeetrisel palverännakul? Kes on avameelselt rääkinud oma depressioonist, paanikahoogudest ja narkootikumide tarvitamisest? Kes kirjutas kommentaaridetulva põhjustanud kolumni, kuidas tema imearmas üheaastane tütreke veganiks otsustas hakata?

See multiandekas mees on laulukirjutaja, kitarrist ning produtsent Stig Rästa, kes sai käesoleva aasta jaanuaris SOS Lasteküla hea tahte saadikuks.

Stig on olnud seotud paljude heategevuslike liikumistega, kuid just SOS Lasteküla sai tema jaoks kõige südamelähedasemaks. „Eks see aitamissoov on igal inimesel tegelikult sees olemas aga tihti leiavad inimesed mingi põhjuse, et mitte aidata. Veenmisega midagi selgeks ei tee, aitamissoov peab tulema sügavalt enda seest. Samuti on palju inimesi, kes tahavad ära teha midagi suurt globaalsel tasandil, aga tähtis on teada anda, et alustada võiks oma kogukonnast.“

Stig puutus lasteküla lastega kokku juba palju varem, kui hea tahte saadikuks sai. Eelmisel suvel andis ta südantsoojendava kodukontserdi ühe armsa SOS-pere koduaias, kui toimusid Põltsamaa kodukohvikute päevad. Kogemus oli nii liigutav ja tore, et Stig otsustas oma kontserdiga SOS-peresid ja kõiki fänne Põltsamaa kodukohvikute päeval rõõmustada ka sel suvel. Täiesti tasuta ja vabatahtlikult.

Üks asi on lugeda vanemliku hooleta lastest ja lasteküla peredest ajaleheveergudelt või meediast, hoopis teine on aga päriselus nendega suhelda ning nii nende rõõmudele  ja muredele kaasa elada.

„Jagatud mure on pool mure. Siis ei tunne end nii üksiku või imelikuna,“ ütleb Stig. „Lapsed satuvad lasteküladesse väga erinevatel põhjustel ja igas ühiskonnas. Arvan, et pole võimalik teha nii, et seda üldse ei juhtuks. Aga tähtis on teha kõik mis võimalik, et selle lapse kogemus lastekülas võimalikult normaalne oleks.“

Stig ise kasvas üles Lasnamäel, kus oli väga palju lapsi ja peresid ümber. Ka sel ajal oli igasuguseid peresid, keda tänapäeval oleks kindlasti probleemsete hulka liigitatud.

„Tänu infoajastule on väga paljud mured, probleemid ja hirmud lihtsalt ilustamata ja kontrollimata koguses meie ette toodud. Kui vanasti oleks kirjutatud lehtedes sama palju varitsevatest ohtudest ja õnnetustest nagu praegu, oleks ilmselt meiegi vanemate kontroll palju kõvem olnud. Meie käisime Lasnamäe kanalis turnimas, mis oli täielik absurd ja meie vanemad ei teadnud sellest mitte midagi. Samuti käisime igasuguseid lollusi tegemas aga õnneks ei juhtunud midagi. Sarnaseid muresid nagu praegu, on kogu aeg olnud aga nüüd jõuavad need palju kiiremini üldsuseni ja tihti tehakse ennatlikke järeldusi.“

Probleemide kuhjumist põhjustab ka see, et kardetakse oma muredest rääkida ning abi minnakse otsima alles kõige viimases hädas. Tihti aga nii hilja, et pere kooseksisteerimist ei olegi enam võimalik päästa.

„Ma arvan, et tänapäeval ollakse palju rohkem hõivatud sellega, et pere kuvand oleks parem kui ta võib olla tegelikult on. Sisemised probleemid ja mured ei paista enam nii palju välja. Vanasti sellist filtrit ei olnud. Lapsena ei olnud mingit tähtsust, milline oli mu sõprade pere taust, alles hiljem, teismelisena sain aru, et mõne pere taust on keerulisem, kui olime harjunud nägema aga mängimisel ja laste omavahelises suhtluses see küll mingiks segavaks teguriks ei saanud.“

Valehäbist ülesaamiseks on vaja valusatest teemadest rohkem ja avameelsemalt rääkida. Ainult isiklikku eeskuju andes võime loota, et probleemidega hakatakse tegelema kohe, kui need tekivad, mitte ei tehta nägu, et kõik on ju hästi. Stigi enese elul põhinev raamat „Minu Kennedy“ on positiivne näide, kuidas ühiskonnas tuntud inimene toob oma valusad kogemused avalikkuse ette, et innustada üksteist rohkem hoolima, märkama ja kaasa elama.

Stigi eesmärk hea tahte saadikuna on see, et Eestis vanemlike hooleta lastele rohkem tähelepanu pöörataks. Lastekülas kasvavad lapsed on täpselt samasugused lapsed nagu igas peres – oma unistuste, probleemide, murede ja rõõmudega. Ainult et nad on palju rohkem haiget saanud, traagilisi hetki läbi elanud, tihti igasuguse eneseväärikuse ja –kindluse kaotanud ning päris kindlasti oma südame lukku keeranud. Meie kõigi ülesanne on leida üles võti väikeste südamete avamiseks, et tõestada – me tõesti hoolime igast oma ühiskonna liikmest, sest nad on meie kõigi lapsed.