Heategevusuudised

Kaheksa lapse ema Jaanika on kogenud nii ülevoolavat õnne kui meeletut kaotusvalu. Armastust, soojust ja tohutut positiivsust täis peres kasvab kuus särasilma, kuid teekond laste perre jõudmiseni pole mitte alati kerge olnud.

„Oma lapse kaotus on ränk,“ ütleb Jaanika vaiksel häälel. „Meie peres on kaks inglit. Esimene laps elas vaid 11 päeva, teine sündis surnult. Miks see nii juhtus, ei tea me päris täpselt siiamaani. Vahel viib meeletu kaotusvalu pere lahku, meid abikaasaga on üleelamised aga veelgi tugevamini liitnud.“

15 aastat tagasi augustikuus hääletas toona 20aastane Jaanika tee ääres. Tarmo koos sõbraga sõitis samas suunas ning otsustas Jaanika auto peale võtta. Sestsaadik on noored koos, pulmad peeti 2014. aastal.

„Pärast traagilisi kaotusi sündis 2011. aastal Lisandra, 2013. aastal Kristofer ning 2016. aastal Stella-Maria,“ räägib Jaanika uhkusega oma suurest pesakonnast.

Kaks aastat tagasi kutsus meditsiinilabor SYNLAB Eesti kõik lasteküla perevanemad vereproovi andma, et võimalikele tervisemuredele varakult jälile saada. Ema Liivit ja ema Mairet ajendas vereproovi tulemuste teadasaamine pere toidulaual pakutavale veelgi erilisemat tähelepanu pöörama. Sel sügisel saavad samuti tasuta oma tervist kontrollida kõik SOS lasteküla töötajad.

„Mina sain verepõhisest tervisekontrollist teada, et vaatamata oma vanusele ja soliidsele kaalunumbrile olen väga heade tervisenäitajatega,“ ütleb pereema Liivi. „Aga et mul on D vitamiini ja raua tase madal, seda ma ei teadnud, aga seletas mu väsimuse põhjust.“

„Minul oli piiri peal üldkolesterool aga õnneks ei midagi hullu,“ räägib ema Maire. „Oluline teadasaamine eelmisel korral oli see, et minu põhilised verenäitajad on kõik korras.“

Mõned täiskasvanud arvavad siiamaani, et lastekodu on jube paik. Vähemalt Keila SOS lasteküla tegelikkus on üllatavalt roosiline. Lapsed ütlevad, et ei tunne millestki puudust.

Oleme püüdnud aru saada, millised pisarad tulevad hingest ja millised on MINA TAHAN SAADA pisarad.

Päris palju kulub meil aega, et neil pisaratel vahet teha. On olnud olukordi, kus püüan lapsele selgitada, et kõike mida soovid, kahjuks ei saa aga lastel on imetabane oskus oma pisarakanalid kohe tööle panna, et äkki siis ikka õnnestub.

Meil on pisaratel isegi omad nimed ja üks on kindlasti MINA TAHAN JONN ;). Olen ka ise püüdnud lastele MINA TAHAN JONNI teha. Nalja teeb see muidugi kõvasti, et näe, emme jonnib! Olen pärast siis alati küsinud, et kas oli ilus vaadata ning vastus on muidugi „EI!“.

Ema Malle armastab väga lilli ja tegeleb nendega igal oma vabal hetkel. "See tegevus rahustab, on teraapilise mõjuga ja toob hinge heaolutunde, KOGU MAAILM TUNDUB SIIS PAREM PAIK," ütleb ema Malle. "Minu maja lapsed soovivad tihti abistada ja küsivad palju küsimusi, kui ma lilledega tegelen. Sealt siis tuligi mul idee korraldada meie lastekülas üritus "Igaühel oma lill,"
mis annaks lastele võimalus mõista, et kui sa näed vaeva ja hooldad oma taime, siis tasub taim sulle rikkaliku õitsemisega."

Malle valis lilleks TIGRIDIA, kuna selle taime eest hoolitsemine vajab järjepidevust. Eriliseks teeb taime veel ka see, et tema õis elab ainult ühe päeva ehk 8 tundi kuid kasvatab kuni 10 õit järjest.

SOS ema Larissa pere täienes sel suvel imearmsate loomalastega ning nüüd sibavad pere oma rajatud Metsanurga talus kitsekesed Nöps ja Nublu, koer Muri, kolm jänkubeebit ning üks eriti isevärki tegelane, kes aeg-ajalt lauda juures uudistams käib.

Kogu pere naudib uute pereliikmete eest hoolitsemist. Kitse lüpsmise auväärne ülesanne on pereisa kanda, kes saab sellega suurepäraselt hakkama.

Plaanid on Larissa perel aga vägevad, sest juba aasta pärast peaksid taluõuel ringi jalutama lambatalled, kanad, vutid, haned ja ehk isegi pardid.

Mees, keda motiveerivad võimatuna näivad tööalased eesmärgid. Eeskuju, kes oma saavutustega sütitanud paljudes noortes pöörase võrkpallivaimustuse. Sel aastal täitub üheksa aastat päevast, mil lasteküla õuele astus profivõrkpallurist ehitusmees ning tundis esimesest hetkest, et see maailm on tema jaoks. Sotsiaaltöö juurde jõudis Erik suure ringiga ning tänu oma heale sõbrale. „Ülikooli läksin õppima IT-d aga mind see valdkond absoluutselt ei huvitanud,“ räägib Erik. „Kuna mängisin profivõrkpalli, otsustasin  kehakultuuri õppida. Siis tuli aga ehitusbuum ning tundus hea mõte minna Soome raha teenima. Kaks aastat töötasin ehitusel aga enesetunne oli pidevalt kehv ning tööle ei tahtnud üldse minna. Suviti töötasin võrkpallilaagris noorte treenerina ning ühel päeval küsis minu hea sõber, juhtumisi Margus Oro poeg, kas ma ei tahaks lastekülla kasvatajaks minna.“

SOS ema Kristi õnneliku pereelu salanipid on oskus päriselt kuulata, tunnustamine ja valikuvõimaluste pakkumine. Kõiki neid oskusi läks vaja ühel soojal kevadpäeval, mil kogu perega seati sammud Viljandisse, et lossivaremetes kevadlõhnu nuusutada ning Murese talus kõik 600 lammast oma silmaga üle vaadata.

Kuulamisoskus vajab igapäevast treenimist ning kui perekoosolekutel tuleb teiste pereliikmete kuulamine ning nende mõistmine juba päris hästi välja, siis emotsioonide tulvas ja laste omavahelistes nägelustes on aktiivsele kuulamisoskusele päris raske kindlaks jääda. Aga järjekindel harjutamine teeb meistriks. Kristi kasutab väga palju peegeldamist: „Kas ma sain õigesti aru, et sa oled väga ärritunud selle pärast, et ilma loata sinu mänguasju võeti ja sa oled mures, et mõned osad võivad ära kaduda?“

Laste ja noorte väärkohtlemise ennetamisega tegeleb SOS Lasteküla iga päev ning see on kõige olulisem valdkond lastekülas. 26 aastat tagasi Eestisse esimese küla planeerimisel saime ennetussüsteemi loomiseks kasutada teiste SOS riikide teadmisi ning rahvusvahelisi kogemusi. Sellest on olnud väga palju abi, sest väärkohtlemise probleemid laste ja noortega ei sõltu rahvusest.

Kuidas ennetab SOS Lasteküla laste ja noorte väärkohtlemist SOS peredes?

Ootamatult saabunud soe ja päikeseline kevadilm meelitas kaks Juuru peret kogema tärkava looduse ilu koduaiast kaugemale. Rännuhimulised lapsed ja maitsev piknikukorv kaasa pakitud, seati sammud Pärnumaale Kaisma Suurjärve äärde.

Kohale jõudes nägid lapsed omapärast vaatepilti - kõikjal sagisid suured ja väikesed konnad, kes hanerivis vilkalt veekogu poole

sammusid. Konni olid kõik teerajad täis ning oli tükk tegemist liikuda nendega koos nii, et neile peale ei astuks.

Üle oja viivale sillale jõudes võttis rännulisi vastu võimas konnade koor. "Konnadel on laulupidu!" hõikas väike matkasell looduse imet kuulates ja vaadates.

SOS Lasteküla otsib pere, kes elab Kesk-Eestis või pisut kaugemal ning oleks valmis jagama hoolivust, mõistmist ja oma kodu poisiga, kelle käitumine võib pakkuda väljakutseid ja kelle kasuvanemaks olemine nõuab suurt pühendumust ja rahulikku meelt.

Pere poolt soojus, turvatunne ja mõistmine, lasteküla poolt igakülgne nõustamine, tugi ja materiaalne toetus.

Kes ütles, et piprakooke võib küpsetada ainult jõulude ajal ning lihavõttepühadel peab värvima just kanade käest saadud mune? Miks ei võiks tuppa lasta päris tibusid ning meisterdada munakesed vildist ja kanakesed paberist? Võib küll!

Lõuna-Eesti pered alustasid pühade ettevalmistusi juba enne pühade saabumist. Kui käsitöötunniks oli vildist töö vaja teha, otsustati just armas tibu meisterdada, millega pühade ajal pere rõõmustada.

Lihavõttepühad Keila lasteküla peredes möödusid suure õhina ja tegutsemise tähe all. Üle pika aja said erinevate perede lapsed õues ühiselt koos möllata ning seda pikisilmi oodatud võimalust kasutati perede poolt täiega ära!

Kõigepealt võeti peredes väga tõsiselt ette munade kaunistamine ning selleks kasutati nii traditsioonilisi munade värvimisvõtteid kui leiutati ka täiesti uusi. Näiteks punuti munadel armsad "kasukad" selga värvilise lõngaga. Ideid oli lastel palju ning üksteise võidu valmisid imelised ja väga erilised munad.

Juuru lasteküla pered korraldasid Ülestõusmispühade suurejooneliseks tähistamiseks uhke Lihavõttepühade munanäituse, millest võtsid osa kõik külas elavad lapsed ja täiskasvanud. Pere iga laps võis näitusel osaleda individuaalselt aga kes soovis, sai üles astuda ka tiimidena.

Vilkad nobenäpud asusid munade kavandeid välja mõtlema juba mitu päeva varem ning samuti koguti hoolega erinevaid materjale ning otsiti välja värve, millega mune kaunistada, et tulemuseks saaks ainukordsed ja väga erilised lihavõttemunad. Väikesed kunstnikud nautisid kogu protsessi väga ning oma kätetöö kogu külale vaatamiseks esitamine oli nii münegi pisikese kunstniku jaoks elu esimesel näitusel osalemine.

Lastekülas on palju lapsi, kes vajavad õpetamises igapäevast tuge ning individuaalset lähenemist. Väga paljude laste puhul tavalised õpetamismeetodid ei sobi ning tuleb läheneda teisiti, et lapsel säiliks huvi ja ta oleks motiveeritud pingutama ka olukorras, kus lihtsam oleks käega lüüa.

Emad püüavad kõiki oma lapsi toetada, kuid kuna lapsed on keerulised ning õppeained sageli rasked, tekkis mõte kutsuda peredele appi vabatahtlikud.

Juuru lastekülas vajas abi kuus last, üks 7. klassi ja kaks 8. klassi noort ning kolm last, kes käivad 4., 5. ja 6. klassis.

Seoses abivajaduse kasvuga otsime peresid, kes on valmis pakkuma kodu lastele, kes on kriisi või tundeelu häirete tõttu sunnitud ajutiselt oma bioloogilisest perest lahus elama. Kui tunned, et Sinu peres on nende laste jaoks piisavalt heatahtlikkust, soojust ja valmisolekut, siis anna meile endast märku. Teie poolt soojus, turvatunne ja mõistmine, meie poolt igakülgne nõustamine ja materiaalsed vahendid. Eriti oodatud on pered, kes on varasemalt läbinud hooldusperedele mõeldud PRIDE koolituse.

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

 Liiga suureks kujunenud remondiarved, kütusekulu ning sõidukite amortisatsioon on peamised põhjused, miks külad oma senised sõiduvahendid uuemate vastu peavad vahetama. Meie lastekülad asuvad keskustest eemal ning ilma sõiduvahendita ei pääseks pered küla lähiümbrusest kaugemale.

„See oli nii äge kogemus meie perele ja tõestas taas veenvalt, et on vaja oma negatiivsetest hoiakutest lahti saada ning kõik on võimalik!“ on ema Karin oma pere saavutuse üle äärmiselt uhke.

Kõik sai alguse sellest, et emme postkasti saabus kiri, mis kutsus lapsi Tartu Maratoni lastesõitudest osa võtma. „Nägin kirja ja mõtlesin, et oleks küll vahva, kui lapsed maratonisõidul osaleksid,“ meenutab Karin. „Aga siis mõtlesin kohe, et meil pole ju suuski ning kohe seejärel, et nad on ju väikesed ja täitsa ilma kogemusteta, nad ei saa hakkama, ehk järgmine aasta.  Kohutav, kuidas ma võisin nii üldse mõelda, muidugi saavad nad hakkama!“

Vabariigi 103. aastapäeva eel avalikustas Delfi 103 silmapaistvat Eesti inimest, kelle teod on meile kõigile südamesse läinud. Väga suur au, et nende eriliste inimeste hulka on valitud ka SOS emad Liidia Paulus, Karin Klaus, Jaanika Jakimainen, peretugevdusprogrammi perede tugitöötaja Moonika Pukk ja SOSi pikaajalised vabatahtlikud Ave Kikas ja Eleonora Karu

Me oleme täiesti veendunud, et kõik SOS Lasteküla armsad inimesed on täiesti erakordsed aga seda suurem on rõõm, et meie ägedaid inimesi tunnustatakse ühiskonnas ka laiemalt. Palju õnne kõikidele silmapaistvatele inimestele!

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

Margarita on viie lapse ema ning tema peres kasvavad kaks 9aastast ning 10., 15. ja 16aastased lapsed.  Margarita on uhke, et kõik tema lapsed on väga abivalmid, saavad koolis õpetajatelt kiita ning on  arvutis ja telefonis surfamise asemel huvitatud oma kätega asjade meisterdamisest, põnevatest lauamängudest ning koos perega jõuluetenduse ettevalmistamisest.

Ema Margarita käis oktoobrikuus oma lastega koolis arenguvestlustel ning ta süda on emauhkusest tulvil. Tagasiside, mida ta oma laste kohta sai oli väga julgustav ja innustav.

UEFA lastefond otsustas rahastada Juuru SOS Lasteküla lähedusse väikese jalgpalliväljaku rajamist. Väljakut saavad kasutada lasteküla lapsed ja samuti kogukonna noored jalkamängijad.

UEFA lastefond jagas miljon eurot võrdselt 20 laureaadi vahel, mis tähendas igale toetuse saajale 50 000 eurot. Laureaadiks saamiseks pidi vastama mitmele tingimusele, sealhulas kaitsma oma riigi laste huve. SOS Lasteküla esitas auhinnale Eesti Jalgpalli Liit.

Ema Karin räägib oma pere kõige väiksemate laste esimesest laagrikogemusest, sellele järgnenud stressist kodus ning sellest, et emad võivad laste laagris viibimist palju raskemalt üle elada kui lapsed ise. „Olin kuulnud tagasilöökidest ja nüüd sain ka oma nahal neid tunda, Tundsin end süüdi, et kas olen midagi valesti teinud või ma pole hakkama saanud.“  Milliseid soovitusi annab Karin vanematele, kelle lapsed lähevad esimest korda laagrisse: 

10. juunist on avatud noore fotokunstniku Yulia Bogacheva virtuaalfotonäitus SOS Lasteküla lastest. Yulia on jälginud lasteküla lapsi kaks aastat ning saanud nendega lähedase kontakti. Näitus jutustab loo suureks saamisest asenduskodus kasvava lapse pilgu läbi.  

Leelo Tungal on öelnud kuldsed sõnad: "Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib. Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas." Mida meenutavad SOS Lastekülas kasvanud lapsed, kes on suureks sirgunud ning kellest mitmed nüüd juba ise hoolitsevad emmed ja issid? Milline on unistuste kodu, kus lapsed tahaksid elada, mis teeb lapsepõlvest õnneliku aja ning kuidas mässumeelne teismeliseiga rahulikumalt läbi elada?

Lugude jutustaja, peretraditsioonide hoidja, lastega maailmaasjade arutaja ning emme, kellele üle kõige maailmas meeldib oma suure perega koos olla. Karin on emme, kes kasvatab SOS lapsi oma isiklikus kodus.

Ekstreemsporti armastav Elena on kuue lapse ema, kes teeb kaasa kõik vallatused, mida tema poisid ja tüdrukud välja mõtlevad ning kelle salanipiks laste ja suurte inimeste südamete võitmiseks on positiivne ellusuhtumine.

Merle teekond SOS emaks saamisel algas juba enne, kui valmisid esimesed SOS Lasteküla majad Eestis, aastal 1994. Merle oli siis vaid 32-aastane. Ta on SOS Lasteküla emadest ainuke, kel oli võimalus omandada vajalikke kogemusi Ääsmäe laste varjupaika rajatud eelperega töötades. Ta on esimene ema Eestis, kes alustas nelja lapsega pereelu täiesti uue kontseptsooni kohaselt. Ema, kes on lastekülaga koos kasvanud, teinud koos lastekülaga läbi kõik tõusud ja mõõnad, kogenud nii kahtlusi, rõõme, hirme kui õnnejoovastust ja saanud emaks 16 korda.

Ema Larissa südames on kodu neljateistkümnel lapsel. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks enne kui nad kohtusid ema Larissaga. Väga sügavale südamesse on pugenud ka abikaasa neli poega.  

Ema Maire astus SOS Lasteküla väravast sisse 15 aastat tagasi, sai ühe hetkega viie väikese lapse emaks ning tundis lapsi esimest korda nähes tõelist ja sügavat emainstinkti, mis on suunanud teda kogu tema senise SOS ema elu.

2005. aastal nägi Maire täiesti juhuslikult ajalehes kuulutust, kus otsiti SOS Lastekülla ema. Maire ise elas sel ajal Tartus ja pidas kondiitri ametit. Tema peres oli aeg, kus üks tütardest oli endale oma kodu rajanud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas, mees aga viibis tihti kodunt kaugel komandeeringutes. Kuulutust lugedes tundis Maire mingit isemoodi tunnet ja kummalist igatsust ning tabas ennast mõttelt, et kas see on minu võimalus jagada armastust ja tähelepanu, hellust ja turvalisust armastusest ilma jäänud lastele? Järgmisel hetkel oli Mairel juba sisimas otsus tehtud ning valmisolek pakkuda end nendele lastele emaks. Nüüd jäi üle vaid pereliikmetele oma ideest rääkida ja nendelt nõusolek ning heakskiit saada.

Eriolukord ja sellega kaasnenud võimalus külastada vaid kodurestorani ja oma koduaia kohvikut on SOS ema Liilia pannud katsetama ja nuputama viise, kuidas tutvustada lastele toite, mida seni kõige suurema õhinaga pole söödud. Kuna tundub, et kogu maailma emade kanda on nüüd kõik oma pere söögikorrad ning seda kolm-neli korda päevas ja seitse päeva nädalas, nõuab see emadelt senisest suuremat planeerimist, pingutamist, nuputamist, loomingulisust ning muidugi aega, et kogu pere mitmekesiselt söönuks saaks. Tihti võib ka tunduda, et vapper ema on kogu pere lemmikmenüüle juba mitu tiiru peale teinud ning vaja on avastada uusi toite ja maitseid. Aga kuidas seda teha?

Teatame sügava kurbusega, et eile lahkus meie hulgast armastatud Põltsamaa lasteküla pereisa Robert. Südamlikku ja alati abivalmis Robertit jäävad leinama armas abikaasa Liidia, lapsed Tauno ja Eha lastega, Moonika, Asko, Sander, Siret, Sandra, Oliver, Andri ja kogu SOS Lasteküla pere.

Lasteküla perede lemmikpüha, lihavõtted on vallandanud nii suurte kui väikeste inspiratsiooni ja loovuse! Koos emmede ja issidega meisterdati mune nii sibulakoorte, munavärvide, humoorikate kleepsude, sulgede, tuttide ja täppidega. Vallatud munad kaunistavad perede söögilauda ning kapipealseid veel pikka aega pärast pühasidki!

Eesti esimene ja suurim lasteküla, Keila SOS lasteküla valmis 1994. aastal ning planeeriti elukohaks kokku 96 lapsele ehk kaheteistkümnele kaheksaliikmelisele perele. Nüüdse kolimise eesmärk on anda perevanematele piisavalt iseseisvust ning luua võimalus toimida tavalise perena, kus vanemad lihtsalt juhtumisi ei ole bioloogilised. SOS uued kodud pole mitte mingil viisil äratuntavad - see tähendab, et naabrid ei pruugi teada, et nende kõrval elab SOS pere, kui pere ise sellest teada anda ei soovi. See omakorda vähendab laste sildistamist ja sotsiaalmulli teket.

Kui kaks õde ja vend SOS Lastekülla jõudsid, oli noorem õde kolme ja vanem õde kümneaastane.  „Kas seda võib süüa?“ küsib väike tüdruk, leides maast söögikõlbmatu asja. Juba esimesel õhtul sai nende SOS ema aru, et toidu teemal tuleb neil veel väga palju pisaraid valada.

2. septembril toimunud Heategevuslikul Restoranidepäeval kogusid 30 restorani üheskoos 8320 eurot SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis osalevate perede aitamiseks, annetades 10% kõikidest selle päeva arvetest SOS Lastekülale. Viie aasta jooksul on tipprestoranid lasteküla toetanud kokku 39 000 euroga.

Ühel mõnusal õhtul istus SOS ema Karin kogu perega elutoas diivanil ja vaatas telekat. Televiisorist tuli reklaam, kus väike tüdruk julgustas oma issit välja minema ja neile uut ema leidma. Sellest vihjest sündis tol õhtul nende pere eriline lugu. Karin uuris oma väikestelt kaksikutelt, kes juba mitu aastat nende pere täieõiguslikud liikmed, kas nad mäletavad oma päris esimest ema. Ja kas nad mäletavad, et neil on tegelikult kaks emmet – üks, kes neile elu andis ja teine, kes neid kasvatab. Üks väike kaksikutest hüüdis rõõmsalt, et jah, teab küll ja mäletab ka oma esimest ema. Hetk hiljem hakkas tüdrukuke suure õhinaga kirjeldama, et kui nad oma esimeses kodus olid, millised siis nägid välja nende voodid ja kuidas üks emme sõbranna neile need voodid tõi ja et tema tuba polnud veel päris ära remonditud aga kui ilus kõik oli!

9. augustil kell 14-15.30 toimub Arvamusfestivali noorte alal arutelu "Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?" Vestlusringi eestvedajaks on SOS Lasteküla Eesti Ühing. Arutelus saavad sõna noored õigusrikkujad, kes räägivad oma isiklikele kogemustele toetudes, mis viis neid juba väga noorelt seadusega pahuksisse ning mis osutus selleks päästerõngaks, mis  neid siiski päris sügavikku kukkumisest päästis.

SOS Lasteküla kuulutab XXVII laulupeol „Minu arm“ välja vahva joonistamisvõistluse, kus saavad osaleda kuni 19aastased lapsed ja noored. Kõikide laulupeo ajal kohapeal joonistatud piltide seast valib žürii välja üheksa pilti, mis pannakse rahvahääletusele. Kolmest rahvahääletuse võitnud pildist saavad SOS Lasteküla 2019. aasta ametlikud postkaardid.

Tänavune emadepäev möödus SOS emadele väga üllatusterohkelt. A Le Coq Arena jalgpallistaadionil asuvasse hubasesse kohvikusse oli kaetud pidulaud ning enne kui emad said head ja paremat maitsma hakata, andis imearmsa kontserdi hõbehäälne Helin-Mari Arder, kes laulis kõikide emade rõõmuks nii vanemaid laule kui ka päris uusi laule oma värskelt ilmunud plaadilt „Sinine“.

SOS Lasteküla osaleb tänavusel Arvamusfestivalil noortealal teemaga “Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?

Oled mõelnud, et sinu elus võiks olla veel rohkem rõõmu ja armastust? Pere võiks suureneda ja lapsi võiks rohkem olla? Võibolla soovid oma elus pöörata uue lehekülje?

Südamlikud õnnesoovid Pillele ja Ennule nii ägeda poja kasvatamise eest, kes esindas Eestit tänavusel Eriolümpia MM-l jalkatiimi koosseisus Abu Dhabis!

SOS Lasteküla ema Urmi pere elutoas on üks suur riiul läbinisti karikate, medalite ja diplomite päralt. Sport on selles peres au sees ning auhinnad kuuluvad kõik selle pere lastele, kes on need erinevatel võistlustel võitnud. Küll kabes, jalgpallis või lauatennises.

Isaks olemise sügavaim saladus on tegelikult imelihtne – ole kohal, kuula oma lapsi ning näita, et sa ka tegelikult neist hoolid. Ei ole vaja palju raha, ei pea elama uhkes majas ega töötama kõrgetel ametikohtadel. Igaühel meist on üks ressurss, millest piisab – aeg. Seda peab lihtsalt oskama hästi kasutada.

Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole mitte kunagi hetkekski kahetsenud.

Irina on lastega töötanud 30 aastat. Tema kaks tütart on tundnud kodusoojust, ema ja isa armastust ning täit tähelepanu. Eelmisel aastal tegi nende pere aga elumuutva otsuse – võtta oma perre elama neli vanemliku hooleta last. Sügaval südames oli soov selleks julgeks sammuks juba ammu olemas, viimaseks otsustavaks tõukeks sai SOS Lasteküla ema ja isa otsimise kampaania eelmisel sügisel.

Varsti juba paar aastat on Tiina olnud SOS Lasteküla ametlik pereema, kes kasvatab hoole alla võetud lapsi oma kodus.

Maaliliselt kaunis väikeses maakohas elaval Pillel ja Ennul on viis last. Kaks bioloogilist ning kolm kasulast, kes on jäänud ilma oma päris ema ja isa armastusest. Nad on pere, kes on võtnud enda juurde ja südamesse lapsed, kellega mitte keegi teine 24 tundi ööpäevas koos elada vist ei suudaks. Kõige keerulisem kasupoeg on nende juures elanud 9 aastat ning kuigi on hetki, mil muidu nii rahulikud isa Enn ning ema Pille on murekoorma all kössi vajumas, on nende pere moto: „Ma olen oma lastele nii tänulik!“

Millistel vanematel on õnnelikud lapsed? SOS Lasteküla emad puutuvad kokku keerulistest peredest pärit lastega. Kuulates laste lugusid ning ravides nende hingehaavu, oskavad SOS emad oma kogemustele tuginedes välja tuua õnnelike perede valemi. Kui tahad kuuluda nende vanemate hulka, kelle lastest sirguvad õnnelikud inimesed, siis küsi endalt iga päev just neid „kontrollküsimusi“:

Pühapäeval, 19. augustil toimub Põltsamaal suur ja vägev kodukohvikute päev. Maitsvaid suupisteid, toekaid toite ja karastavaid jooke pakub kokku 24 kodukohvikut. Üheks pikaajaliseks kodukohvikutepäeval osalejaks on ka SOS Lasteküla pere, kes juba kuuendat aastat järjest sel päeval toidunautlejaid endale külla ootab.

SOS Lasteküla osaleb 2018.aasta  Arvamusfestivalil Lapsed ja vanemad perelaval laupäeval, 11. augustil kell 16.30-18 väga olulise teemaga "Mis on Eesti lapse hind". Soovime algatada elavat diskussiooni teemal, kelle õigused on tähtsamad - kas laste või vanemate omad ja miks jääb laps tihti pikemaks ajaks vanema(te) juurde, kes temast tegelikult ei hooli.