Heategevusuudised

Juuru lasteküla pered korraldasid Ülestõusmispühade suurejooneliseks tähistamiseks uhke Lihavõttepühade munanäituse, millest võtsid osa kõik külas elavad lapsed ja täiskasvanud. Pere iga laps võis näitusel osaleda individuaalselt aga kes soovis, sai üles astuda ka tiimidena.

Vilkad nobenäpud asusid munade kavandeid välja mõtlema juba mitu päeva varem ning samuti koguti hoolega erinevaid materjale ning otsiti välja värve, millega mune kaunistada, et tulemuseks saaks ainukordsed ja väga erilised lihavõttemunad. Väikesed kunstnikud nautisid kogu protsessi väga ning oma kätetöö kogu külale vaatamiseks esitamine oli nii münegi pisikese kunstniku jaoks elu esimesel näitusel osalemine.

Lastekülas on palju lapsi, kes vajavad õpetamises igapäevast tuge ning individuaalset lähenemist. Väga paljude laste puhul tavalised õpetamismeetodid ei sobi ning tuleb läheneda teisiti, et lapsel säiliks huvi ja ta oleks motiveeritud pingutama ka olukorras, kus lihtsam oleks käega lüüa.

Emad püüavad kõiki oma lapsi toetada, kuid kuna lapsed on keerulised ning õppeained sageli rasked, tekkis mõte kutsuda peredele appi vabatahtlikud.

Juuru lastekülas vajas abi kuus last, üks 7. klassi ja kaks 8. klassi noort ning kolm last, kes käivad 4., 5. ja 6. klassis.

Seoses abivajaduse kasvuga otsime peresid, kes on valmis pakkuma kodu lastele, kes on kriisi või tundeelu häirete tõttu sunnitud ajutiselt oma bioloogilisest perest lahus elama. Kui tunned, et Sinu peres on nende laste jaoks piisavalt heatahtlikkust, soojust ja valmisolekut, siis anna meile endast märku. Teie poolt soojus, turvatunne ja mõistmine, meie poolt igakülgne nõustamine ja materiaalsed vahendid. Eriti oodatud on pered, kes on varasemalt läbinud hooldusperedele mõeldud PRIDE koolituse.

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

 Liiga suureks kujunenud remondiarved, kütusekulu ning sõidukite amortisatsioon on peamised põhjused, miks külad oma senised sõiduvahendid uuemate vastu peavad vahetama. Meie lastekülad asuvad keskustest eemal ning ilma sõiduvahendita ei pääseks pered küla lähiümbrusest kaugemale.

„See oli nii äge kogemus meie perele ja tõestas taas veenvalt, et on vaja oma negatiivsetest hoiakutest lahti saada ning kõik on võimalik!“ on ema Karin oma pere saavutuse üle äärmiselt uhke.

Kõik sai alguse sellest, et emme postkasti saabus kiri, mis kutsus lapsi Tartu Maratoni lastesõitudest osa võtma. „Nägin kirja ja mõtlesin, et oleks küll vahva, kui lapsed maratonisõidul osaleksid,“ meenutab Karin. „Aga siis mõtlesin kohe, et meil pole ju suuski ning kohe seejärel, et nad on ju väikesed ja täitsa ilma kogemusteta, nad ei saa hakkama, ehk järgmine aasta.  Kohutav, kuidas ma võisin nii üldse mõelda, muidugi saavad nad hakkama!“

Vabariigi 103. aastapäeva eel avalikustas Delfi 103 silmapaistvat Eesti inimest, kelle teod on meile kõigile südamesse läinud. Väga suur au, et nende eriliste inimeste hulka on valitud ka SOS emad Liidia Paulus, Karin Klaus, Jaanika Jakimainen, peretugevdusprogrammi perede tugitöötaja Moonika Pukk ja SOSi pikaajalised vabatahtlikud Ave Kikas ja Eleonora Karu

Me oleme täiesti veendunud, et kõik SOS Lasteküla armsad inimesed on täiesti erakordsed aga seda suurem on rõõm, et meie ägedaid inimesi tunnustatakse ühiskonnas ka laiemalt. Palju õnne kõikidele silmapaistvatele inimestele!

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

Margarita on viie lapse ema ning tema peres kasvavad kaks 9aastast ning 10., 15. ja 16aastased lapsed.  Margarita on uhke, et kõik tema lapsed on väga abivalmid, saavad koolis õpetajatelt kiita ning on  arvutis ja telefonis surfamise asemel huvitatud oma kätega asjade meisterdamisest, põnevatest lauamängudest ning koos perega jõuluetenduse ettevalmistamisest.

Ema Margarita käis oktoobrikuus oma lastega koolis arenguvestlustel ning ta süda on emauhkusest tulvil. Tagasiside, mida ta oma laste kohta sai oli väga julgustav ja innustav.

UEFA lastefond otsustas rahastada Juuru SOS Lasteküla lähedusse väikese jalgpalliväljaku rajamist. Väljakut saavad kasutada lasteküla lapsed ja samuti kogukonna noored jalkamängijad.

UEFA lastefond jagas miljon eurot võrdselt 20 laureaadi vahel, mis tähendas igale toetuse saajale 50 000 eurot. Laureaadiks saamiseks pidi vastama mitmele tingimusele, sealhulas kaitsma oma riigi laste huve. SOS Lasteküla esitas auhinnale Eesti Jalgpalli Liit.

Ema Karin räägib oma pere kõige väiksemate laste esimesest laagrikogemusest, sellele järgnenud stressist kodus ning sellest, et emad võivad laste laagris viibimist palju raskemalt üle elada kui lapsed ise. „Olin kuulnud tagasilöökidest ja nüüd sain ka oma nahal neid tunda, Tundsin end süüdi, et kas olen midagi valesti teinud või ma pole hakkama saanud.“  Milliseid soovitusi annab Karin vanematele, kelle lapsed lähevad esimest korda laagrisse: 

10. juunist on avatud noore fotokunstniku Yulia Bogacheva virtuaalfotonäitus SOS Lasteküla lastest. Yulia on jälginud lasteküla lapsi kaks aastat ning saanud nendega lähedase kontakti. Näitus jutustab loo suureks saamisest asenduskodus kasvava lapse pilgu läbi.  

Leelo Tungal on öelnud kuldsed sõnad: "Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib. Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas." Mida meenutavad SOS Lastekülas kasvanud lapsed, kes on suureks sirgunud ning kellest mitmed nüüd juba ise hoolitsevad emmed ja issid? Milline on unistuste kodu, kus lapsed tahaksid elada, mis teeb lapsepõlvest õnneliku aja ning kuidas mässumeelne teismeliseiga rahulikumalt läbi elada?

Lugude jutustaja, peretraditsioonide hoidja, lastega maailmaasjade arutaja ning emme, kellele üle kõige maailmas meeldib oma suure perega koos olla. Karin on emme, kes kasvatab SOS lapsi oma isiklikus kodus.

Ekstreemsporti armastav Elena on kuue lapse ema, kes teeb kaasa kõik vallatused, mida tema poisid ja tüdrukud välja mõtlevad ning kelle salanipiks laste ja suurte inimeste südamete võitmiseks on positiivne ellusuhtumine.

Merle teekond SOS emaks saamisel algas juba enne, kui valmisid esimesed SOS Lasteküla majad Eestis, aastal 1994. Merle oli siis vaid 32-aastane. Ta on SOS Lasteküla emadest ainuke, kel oli võimalus omandada vajalikke kogemusi Ääsmäe laste varjupaika rajatud eelperega töötades. Ta on esimene ema Eestis, kes alustas nelja lapsega pereelu täiesti uue kontseptsooni kohaselt. Ema, kes on lastekülaga koos kasvanud, teinud koos lastekülaga läbi kõik tõusud ja mõõnad, kogenud nii kahtlusi, rõõme, hirme kui õnnejoovastust ja saanud emaks 16 korda.

Ema Larissa südames on kodu neljateistkümnel lapsel. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks enne kui nad kohtusid ema Larissaga. Väga sügavale südamesse on pugenud ka abikaasa neli poega.  

Ema Maire astus SOS Lasteküla väravast sisse 15 aastat tagasi, sai ühe hetkega viie väikese lapse emaks ning tundis lapsi esimest korda nähes tõelist ja sügavat emainstinkti, mis on suunanud teda kogu tema senise SOS ema elu.

2005. aastal nägi Maire täiesti juhuslikult ajalehes kuulutust, kus otsiti SOS Lastekülla ema. Maire ise elas sel ajal Tartus ja pidas kondiitri ametit. Tema peres oli aeg, kus üks tütardest oli endale oma kodu rajanud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas, mees aga viibis tihti kodunt kaugel komandeeringutes. Kuulutust lugedes tundis Maire mingit isemoodi tunnet ja kummalist igatsust ning tabas ennast mõttelt, et kas see on minu võimalus jagada armastust ja tähelepanu, hellust ja turvalisust armastusest ilma jäänud lastele? Järgmisel hetkel oli Mairel juba sisimas otsus tehtud ning valmisolek pakkuda end nendele lastele emaks. Nüüd jäi üle vaid pereliikmetele oma ideest rääkida ja nendelt nõusolek ning heakskiit saada.

Eriolukord ja sellega kaasnenud võimalus külastada vaid kodurestorani ja oma koduaia kohvikut on SOS ema Liilia pannud katsetama ja nuputama viise, kuidas tutvustada lastele toite, mida seni kõige suurema õhinaga pole söödud. Kuna tundub, et kogu maailma emade kanda on nüüd kõik oma pere söögikorrad ning seda kolm-neli korda päevas ja seitse päeva nädalas, nõuab see emadelt senisest suuremat planeerimist, pingutamist, nuputamist, loomingulisust ning muidugi aega, et kogu pere mitmekesiselt söönuks saaks. Tihti võib ka tunduda, et vapper ema on kogu pere lemmikmenüüle juba mitu tiiru peale teinud ning vaja on avastada uusi toite ja maitseid. Aga kuidas seda teha?

Teatame sügava kurbusega, et eile lahkus meie hulgast armastatud Põltsamaa lasteküla pereisa Robert. Südamlikku ja alati abivalmis Robertit jäävad leinama armas abikaasa Liidia, lapsed Tauno ja Eha lastega, Moonika, Asko, Sander, Siret, Sandra, Oliver, Andri ja kogu SOS Lasteküla pere.

Lasteküla perede lemmikpüha, lihavõtted on vallandanud nii suurte kui väikeste inspiratsiooni ja loovuse! Koos emmede ja issidega meisterdati mune nii sibulakoorte, munavärvide, humoorikate kleepsude, sulgede, tuttide ja täppidega. Vallatud munad kaunistavad perede söögilauda ning kapipealseid veel pikka aega pärast pühasidki!

Eesti esimene ja suurim lasteküla, Keila SOS lasteküla valmis 1994. aastal ning planeeriti elukohaks kokku 96 lapsele ehk kaheteistkümnele kaheksaliikmelisele perele. Nüüdse kolimise eesmärk on anda perevanematele piisavalt iseseisvust ning luua võimalus toimida tavalise perena, kus vanemad lihtsalt juhtumisi ei ole bioloogilised. SOS uued kodud pole mitte mingil viisil äratuntavad - see tähendab, et naabrid ei pruugi teada, et nende kõrval elab SOS pere, kui pere ise sellest teada anda ei soovi. See omakorda vähendab laste sildistamist ja sotsiaalmulli teket.

2. septembril toimunud Heategevuslikul Restoranidepäeval kogusid 30 restorani üheskoos 8320 eurot SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis osalevate perede aitamiseks, annetades 10% kõikidest selle päeva arvetest SOS Lastekülale. Viie aasta jooksul on tipprestoranid lasteküla toetanud kokku 39 000 euroga.

Ühel mõnusal õhtul istus SOS ema Karin kogu perega elutoas diivanil ja vaatas telekat. Televiisorist tuli reklaam, kus väike tüdruk julgustas oma issit välja minema ja neile uut ema leidma. Sellest vihjest sündis tol õhtul nende pere eriline lugu. Karin uuris oma väikestelt kaksikutelt, kes juba mitu aastat nende pere täieõiguslikud liikmed, kas nad mäletavad oma päris esimest ema. Ja kas nad mäletavad, et neil on tegelikult kaks emmet – üks, kes neile elu andis ja teine, kes neid kasvatab. Üks väike kaksikutest hüüdis rõõmsalt, et jah, teab küll ja mäletab ka oma esimest ema. Hetk hiljem hakkas tüdrukuke suure õhinaga kirjeldama, et kui nad oma esimeses kodus olid, millised siis nägid välja nende voodid ja kuidas üks emme sõbranna neile need voodid tõi ja et tema tuba polnud veel päris ära remonditud aga kui ilus kõik oli!

9. augustil kell 14-15.30 toimub Arvamusfestivali noorte alal arutelu "Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?" Vestlusringi eestvedajaks on SOS Lasteküla Eesti Ühing. Arutelus saavad sõna noored õigusrikkujad, kes räägivad oma isiklikele kogemustele toetudes, mis viis neid juba väga noorelt seadusega pahuksisse ning mis osutus selleks päästerõngaks, mis  neid siiski päris sügavikku kukkumisest päästis.

SOS Lasteküla kuulutab XXVII laulupeol „Minu arm“ välja vahva joonistamisvõistluse, kus saavad osaleda kuni 19aastased lapsed ja noored. Kõikide laulupeo ajal kohapeal joonistatud piltide seast valib žürii välja üheksa pilti, mis pannakse rahvahääletusele. Kolmest rahvahääletuse võitnud pildist saavad SOS Lasteküla 2019. aasta ametlikud postkaardid.

Tänavune emadepäev möödus SOS emadele väga üllatusterohkelt. A Le Coq Arena jalgpallistaadionil asuvasse hubasesse kohvikusse oli kaetud pidulaud ning enne kui emad said head ja paremat maitsma hakata, andis imearmsa kontserdi hõbehäälne Helin-Mari Arder, kes laulis kõikide emade rõõmuks nii vanemaid laule kui ka päris uusi laule oma värskelt ilmunud plaadilt „Sinine“.

SOS Lasteküla osaleb tänavusel Arvamusfestivalil noortealal teemaga “Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?

Oled mõelnud, et sinu elus võiks olla veel rohkem rõõmu ja armastust? Pere võiks suureneda ja lapsi võiks rohkem olla? Võibolla soovid oma elus pöörata uue lehekülje?

Südamlikud õnnesoovid Pillele ja Ennule nii ägeda poja kasvatamise eest, kes esindas Eestit tänavusel Eriolümpia MM-l jalkatiimi koosseisus Abu Dhabis!

SOS Lasteküla ema Urmi pere elutoas on üks suur riiul läbinisti karikate, medalite ja diplomite päralt. Sport on selles peres au sees ning auhinnad kuuluvad kõik selle pere lastele, kes on need erinevatel võistlustel võitnud. Küll kabes, jalgpallis või lauatennises.

Isaks olemise sügavaim saladus on tegelikult imelihtne – ole kohal, kuula oma lapsi ning näita, et sa ka tegelikult neist hoolid. Ei ole vaja palju raha, ei pea elama uhkes majas ega töötama kõrgetel ametikohtadel. Igaühel meist on üks ressurss, millest piisab – aeg. Seda peab lihtsalt oskama hästi kasutada.

Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole mitte kunagi hetkekski kahetsenud.

Irina on lastega töötanud 30 aastat. Tema kaks tütart on tundnud kodusoojust, ema ja isa armastust ning täit tähelepanu. Eelmisel aastal tegi nende pere aga elumuutva otsuse – võtta oma perre elama neli vanemliku hooleta last. Sügaval südames oli soov selleks julgeks sammuks juba ammu olemas, viimaseks otsustavaks tõukeks sai SOS Lasteküla ema ja isa otsimise kampaania eelmisel sügisel.

Varsti juba paar aastat on Tiina olnud SOS Lasteküla ametlik pereema, kes kasvatab hoole alla võetud lapsi oma kodus.

Maaliliselt kaunis väikeses maakohas elaval Pillel ja Ennul on viis last. Kaks bioloogilist ning kolm kasulast, kes on jäänud ilma oma päris ema ja isa armastusest. Nad on pere, kes on võtnud enda juurde ja südamesse lapsed, kellega mitte keegi teine 24 tundi ööpäevas koos elada vist ei suudaks. Kõige keerulisem kasupoeg on nende juures elanud 9 aastat ning kuigi on hetki, mil muidu nii rahulikud isa Enn ning ema Pille on murekoorma all kössi vajumas, on nende pere moto: „Ma olen oma lastele nii tänulik!“

Millistel vanematel on õnnelikud lapsed? SOS Lasteküla emad puutuvad kokku keerulistest peredest pärit lastega. Kuulates laste lugusid ning ravides nende hingehaavu, oskavad SOS emad oma kogemustele tuginedes välja tuua õnnelike perede valemi. Kui tahad kuuluda nende vanemate hulka, kelle lastest sirguvad õnnelikud inimesed, siis küsi endalt iga päev just neid „kontrollküsimusi“:

Pühapäeval, 19. augustil toimub Põltsamaal suur ja vägev kodukohvikute päev. Maitsvaid suupisteid, toekaid toite ja karastavaid jooke pakub kokku 24 kodukohvikut. Üheks pikaajaliseks kodukohvikutepäeval osalejaks on ka SOS Lasteküla pere, kes juba kuuendat aastat järjest sel päeval toidunautlejaid endale külla ootab.

SOS Lasteküla osaleb 2018.aasta  Arvamusfestivalil Lapsed ja vanemad perelaval laupäeval, 11. augustil kell 16.30-18 väga olulise teemaga "Mis on Eesti lapse hind". Soovime algatada elavat diskussiooni teemal, kelle õigused on tähtsamad - kas laste või vanemate omad ja miks jääb laps tihti pikemaks ajaks vanema(te) juurde, kes temast tegelikult ei hooli.