„Kui ma Mariaga esimest korda kohtusin, sain kohe aru, et probleemiks on alkohol“, räägib SOS Lasteküla Narva peretugevdusprogrammi sotsiaaltöötaja Julia Sergejeva. „Ühiselamus elades uputas ta oma probleemid tihti alkoholi. See aga tähendas seda, et Maria unustas päevadeks oma 2-aastase poja Maksimi, kes jäi täiesti omapäi ja ilma igasuguse hooleta.

Maria liitus meie projektiga, sest tahtis oma elu korda saada ja olla hea ema. Kaks nädalat hiljem hakkas ta jälle jooma. Me viisime Maksimi asenduskodusse. Peale nädalast joomist läksime koos Mariaga arsti juurde ja arutasime tekkinud olukorda. Maria tahtis väga alkoholist vabaneda ja andis endale igati aru, et vastasel juhul võetakse laps temalt ära. Uskusime, et ta suudab end muuta ja Maksim läks tagasi oma ema juurde.

Maria suutis püsida kaine. Koostasime üheskoos plaani, kuidas teda aidata, mida ta peab ise tegema ja eelkõige keskendusime tema vanemlike oskuste parandamisele.

Maria hakkas käima anonüümsete alkolhoolikute rühmas, kuid jättis selle pooleli, väites, et ei sobi sinna. Kuid samas leidis ta väga suurt abi ja toetust meie projekti lastevanemate klubist, kus sarnaste probleemidega emad-isad vahetavad kogemusi ja toetavad teineteist. Väga suur abi oli Mariale ka psühholoogist, tänu kellele ta õppis olema rahulikum ja mõistma teiste inimeste ja eelkõige oma lapse tundeid ja vajadusi.

Kõik läks paremuse poole. Kuid pool aastat hiljem hakkas Maria taas jooma. Seekord oli olukord väga tõsine ja me viisime Maksimi taas asenduskodusse. Ametnikud andsid asja kohtusse, et emalt vanemlikud õigused ära võtta.

Alustasime Mariaga uuesti tööd. Analüüsisime detailselt, miks ta on langenud taas alkoholi küüsi ja kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida. Maria tahtis väga oma poega ise kasvatada ja olla talle hea ema. Tõestamaks tema suurt soovi muutuda, käis ta järgmised pool aastat iga päev Maksimi asenduskodus vaatamas.

Kohus tegi ebatavalise otsuse ja usaldas Mariat Maksimi kasvatamisel.

Maria koos lapsega

Maksim käib nüüd lasteaias ja õpib teiste lastega koos olemist. Ka Maria elu on muutunud – ta saab paremini läbi oma sugulastega ja väldib vanu sõpru, et mitte langeda taas alkoholi küüsi.

Maria on peaaegu valmis iseseisvaks eluks, kuid ta on siiski veel haavatav ja vajab toetust. Seetõttu osalevad nad Maksimiga veel mõned kuud meie projektis, kohtudes psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga, Maksim käib logopeedi juures ja teraapias.

Mul on südamest hea meel, et saime jälle ühte peret aidata.“ Lõpetab Julia Sergejeva selle õnneliku lõpuga loo.

See lugu on pärit meie peretugevdusprogrammist Narvas. Aitame seal hätta sattunud peresid, olgu siis probleemiks alkohol, tööpuudus või üldine vaesus. Me tahame neid peresid aidata, sest usume, et nad suudavad ise oma lapsed üles kasvatada.