TUGEV PERE. SOS Lasteküla Eesti Ühingu töö üheks suunaks on toetada neid peresid, keda ähvardab laste äravõtmine. Tänu peretugevdusprogrammile õnnestus Narvas viimase nelja aasta jooksul lagunemisest päästa umbes 100 perekonda.

SOS lasteküla projekt «Andmise jõud Narva linnas» sai alguse 2008. aastal koostöös Narva sotsiaalabiametiga. Selle eesmärgiks on toetada vaesuse piiril elavaid peresid ning peresid, kus vanemad on kas töötud või võitlevad alkoholiprobleemidega.

Umbes 75 protsenti kriisiperedest jõuab projektiga seotud konsultantide juurde Narva sotsiaalabiameti lastekaitseosakonna inspektorite suunamisel. «Alguses hindame perekonda, vaatame, mis tingimustes lapsed elavad, kas vanematel on võlad või laenud, millega nad ei taha tegeleda ja hindame iga pereliikme tervislikku seisundit,» räägib peretugevdusprogrammi koordinaator Inna Zmitrovitš. «Siis koostame pere arenguplaani ja sõlmime perega lepingu – alguses kaheks kuuks, tavaliselt seda hiljem pikendatakse.»

Zmitrovitš rõhutab, et konsultandid ei nõua kunagi pereliikmetelt, et need ilmtingimata konsultantide juhiste järgi talitaksid – perele pakutakse erinevaid võimalusi, kuidas kriisist välja tulla, perekond valib nende hulgast sobivad. «Muidu poleks võimalik eesmärkideni jõudagi – õpetada perele raskustega iseseisvalt toime tulemist,» ütleb Zmitrovitš.

Mõnikord tabab kriis väga heal järjel olevaid peresid, kus vanemad on niivõrd tööga üle koormatud, et mingil hetkel kaotavad oma lastega kontakti sootuks. «Selliseid peresid, kus vanemad soovivad taastada kontakti oma teismeeas lastega, on umbes veerand juhtudest,» räägib Zmitrovitš. «Tavaliselt leiavad vanemad meid ise üles, saades infot koolist õpetajate käest. Nendega on töö kõige tulemuslikum, sest vanemad on kindlalt tulemustele orienteeritud.»

Töötud vanemad

Praegu töötab programmis kolm perekonsultanti, toetades viitkümmet peret, kus kasvab kokku 136 last. Viimase nelja aastaga kirjutati lepinguid alla kokku saja perega. Projektist osavõtvatest peredest pärit lapsed saavad abi psühholoogilt, logopeedilt ja hariduskonsultandilt, kes aitab koolitükkidega hakkama saada.

Konsultandid saavad kokku kõigi pereliikmetega – nii vanemate kui ka lastega – kaks korda nädalas, üks kord kontoris, teine kord aga kodus. «Kohtumised kodus on olulised, sest nii näeme reaalset pilti, kuidas pere elab ja kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad,» ütleb Inna Zmitrovitš. «Näiteks võib ema väita, et ei puutu lapsi sõrmeotsagagi, aga kodus, konsultandi nähes, võib anda lapsele laksu pepule, kui laps ei kuula sõna või segab vestlemist.»

Suurem osa peresid, kellega programm tegeleb, on sellised, kus vanemad ei tööta juba aastaid ehk perekonnad elatuvad vaid sotsiaalabist. Paljudel selliste perede lastel pole võimalik käia lasteaias. Kooli minemisel tekivad probleemid käitumisega, kuna laps ei saa eakaaslastega läbi ning ei saa hakkama ka õppimisega. Tihti satuvad pered nõustaja juurde just siis, kui laps on kooli läinud.

Zmitrovitši sõnul on nende perede kõige suurem häda selles, et vanemad pole kunagi püüdnud töötada. «Vanemad on juba teine või isegi kolmas pidevalt mittetöötavate inimeste põlvkond, kes elab ainult toetusrahast,» ütleb Zmitrovitš. «Isegi kui juhtub, et leiame neile tööd, ei taha nad proovidagi. Meil pole globaalset eesmärki muuta nende inimeste maailmavaadet, kuid pingutame selle nimel, et kasvõi nende laste jaoks muutuks üldpilt paremaks,» ütleb Zmitrovitš.

Edu on võimalik

Koordinaator Inna Zmitrovitš toob näiteks pere, kellega konsultandid töötasid kaks aastat – üksikema ja neli kooliealist last. Algselt ei soovinud pereema tööleminemisest kuuldagi, sest tal polevat selleks aega. Vanem tüdruk õppis hästi, kuid tema klassikaaslased mõnitasid teda kasutatud riiete poest saadud koledate riiete pärast. Vahetundides peitis tüdruk end tualetis, et mitte taluda nöökimist.

«Võib muidugi öelda, et klassikaaslastega tuleb tööd teha,» kõneleb Zmitrovitš. «Kuid teisalt peab inimene oskama ka vastupanu osutada – mitte rusikatega muidugi, aga moraalselt, sest muidu pead end terve elu peitma.»

Praegu läheb tüdrukul paremini, suhted klassikaaslastega on head ning ta teeb sporti. Ema hakkas aga tööl käima. Kuna ta pole mingit ametit õppinud, siis läks tööle majahoidjana – kõigepealt võttis koristada ühe maja, siis lisandus teine… «Poisid aitavad teda,» teab Zmitrovitš. «Lastel on nüüd ka uusi riideid. On tekkinud kindlus, et selle pere lapsed ei taha ainult toetustest elada.»

Eriti raske on Zmitrovitši sõnul abistada neid peresid, kus on alkohoolikutest vanemad. Probleem on selles, et üldjuhul ei abista selliseid peresid keegi. Ta kirjeldab tüüpsituatsiooni: inspektor võttis lapsed ära joodikust emalt ja suunas nad varjupaika. Ema, mõistes, mis on tegelikult juhtunud, võitleb alkoholismi vastu ja hakkab kainelt elama, saades oma lapsed tagasi. Kus on aga garantii, et see kõik otsast peale enam ei kordu?

«Selliste perede toetamise põhiliseks eelduseks on usaldusväärsed suhted – ei tohi meie eest midagi varjata, kirjeldab Zmitrovitš. «Näiteks, klient võib meile helistada ja öelda, et täna on tal halb tuju ja ta ei tea, kuidas end vaos hoida, et kõndida poest, kus müüakse alkoholi, suure kaarega mööda. Meie konsultandid oskavad reeglina leida õigeid sõnu, et ta sellest kiusatusest hoiduks.»

Muidugi võib juhtuda ka nii, et mõnda perekonda ei õnnestugi aidata. Zmitrovitš tunnistab, et selles töös kohtab rohkem negatiivset kui positiivset. Kui konsultant töötab perega, näeb ta rohkem negatiivset. Kui perekond hakkab heale järjele jõudma ja õiges suunas liikuma, siis ongi aeg hüvasti jätta.

«Rõõm on ainult tagasisidest peredelt, kes on juba projektist lahkunud, kui nad tulevad ja räägivad, kuidas neil läheb,» ütleb Inna Zmitrovitš.

Mõnikord tabab kriis väga heal järjel olevaid peresid, kus vanemad on niivõrd tööga üle koormatud, et mingil hetkel kaotavad oma lastega kontakti sootuks, teab rääkida Inna Zmitrovitš

2013.aastal kaasrahastab projekti Avatud Eesti Fond.