Viimasel ajal on meedias kuumaks teemaks saanud noortekampade kogunemine parkides ja tänavatel ning nende vägivaldne käitumine teiste suhtes. Olukord on meedia väitel läinud koguni nii hulluks, et nendesamade noorte vanemad kardavad oma lapsi ning heidavad korrakaitseorganitele ette võimetust nende lapsi kontrolli alla saada. Kui noor käitub vägivaldselt, siis kes on süüdi – kas lapsevanem, kes last kõige paremini peaks tundma, politsei, kes ei jõua igasse parki noori korrale kutsuma või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad, kes pole õigel ajal saanud jälile probleemidele ning pole leidnud võimalusi ja vahendeid selliste noorte „õigele teele suunamiseks“?

Meedia pole leidnud vastuseid ka küsimustele: kas on keegi nende noortega reaalselt tegelenud ja püüdnud teada saada, miks nad nii käituvad?

Et otsida lahendusi olukorra parandamiseks, korraldas SOS Lasteküla tänavusel Arvamusfestival  arutelu, mis keskendus küsimusele: kes ja millal tegi midagi valesti, et oleme täna sellises olukorras?

Kui tihti mõtleme sellele, kui hästi või halvasti täna Eestis lapsed elavad? Nii need lapsed, kes kasvavad oma päris vanematega kui ka need, kes oma peres kasvada ei saa ehk on lapsendatud või asendushooldusel.

Kas julgeme öelda, et Eesti on riik, kus lapsed on alati esikohal ja me oskame ning tahame arvestada iga lapse individuaalsete vajadustega? Kas riigi tugisüsteemi keskpunktiks on täiskasvanu või laps, kas me mõtleme eeskätt lapse huvidest lähtuvalt või garanteerime täiskasvanute õigusi?

Kui peres ei ole kõik hästi ning vajalik on sekkumine, siis kui kaua peab laps enne kannatama, kui teda märgatakse ja tema õigused ning huvid täiskasvanute omadest tähtsamaks seatakse? Kelle õigused on üldse tähtsamad – kas laste või vanemate ning miks jääb laps tihti pikemaks ajaks vanemate juurde, kes ei soovi abi vastu võtta ja kus lapsed kannatavad?

Miks oleme nõus maksma pigem tagajärgede likvideerimise kui ennetustegevuse eest? Kas meie prioriteet võiks olla see, et iga vanem kasvatab ise oma lapsed suureks ja riik vajadusel toetab ning perede puhul, kus abi tagasi lükatakse, reageeritakse kiirelt?

Vandeadvokaat Ene Ahas tegeleb perekonnaasjadega päris palju. Oluline ja kõige raskem on hoida last selle kõige keskmes, sest kohtuprotsess on tihti suur titaanide võitlus. Kogu aur läheb selle peale, kes on süüdi. Tihti hakatakse alles kohtus tõsiselt arutama, mis selles peres lahti on ja mis on tehtud selleks, et märgata ja aidata ning selgub, et tegelikult algasid probleemid juba lasteaias. Ene praktikas on olnud lapsi, kes juba lasteaias olid teistele ohuks. Seega on selge, et sellise pere laps vajab väga abi. Kohus ei tohiks olla see koht, kus alles hakatakse pere probleemidega tegelema.

Psühholoog Roman Timofejev toetub oma pikaaegsele praktikale ning toob välja, et probleemide ilmnemisel võiks olla esmatasandi sekkumiskohaks lasteaia arenguvestlused. Juba lasteaias võiks märgata seda, kui peres pole kõik hästi ning  vajalikuks võib osutuda sekkumine. Esmalt olukorra hindamine ja pere nõustamine, seejärel saab otsida juba lisaabi. Praegu tehakse arenguvestluseid tihti „linnukese“ pärast ega saada aru sellest, miks need  üldse ellu on kutsutud.

Kauaaegne poliitik Liina Kersna toob välja lastekaitseseaduse, kus on kirjas, et esmatähtsad peavad olema laste huvid. Praegu see nii ei ole, sest paljudes koolides puudub või napib tugipersonali – ilmselgelt ei ole süsteemi kesksel kohal laps. Positiivne suundumus sinnapoole on küll õnneks täna juba olemas.

Roman lisab, et ka see on kriitilise tähtsusega, kuidas abi pakutakse. Kui seda tajutakse kriitikana, läheb lapse olukord hullemaks. Kindlasti peab alustama millegi positiivsega. Kui laps satub psühholoogide huviorbiiti millegi negatiivsega, siis oleme tegelikult juba läbi kukkunud. Sekkumine on keerulisem just lähedaste puhul. Võõrastega on see tihti kergem. Oluline on sekkuda ka põhimõttel – mis on sinu käeulatuses. Siis aktsepteeritakse sekkumist kergemini. Ja abipakkuja on ise julgem. See mõjutab ju mind otsesemalt ka, mis toimub minu lähiümbruses. Kui täna peksab teismeline minu korteriakna all oma isa, siis ülehomme võib ta peksa anda juba mulle.

Sotsiaalkindlustusameti ennetustegevuse valdkonna juht Barbara Haage ütleb, et kui mingi sisetunne sunnib sekkuma, siis on see tavaliselt 99% õige tunne ja tulebki sekkuda. Helistada võib näiteks lasteabi telefonile ja küsida nõu, mida ma pean tegema.

Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna juhil Nadezda Leoskil oli kaubanduskeskuses juhtum, kus väike poiss mängis üksipäini. Pika uurimistöö tulemusena leiti lapse ema lõpuks üles. Ema hirm oli ülisuur, kui ta kohale jõudis. Nadezda andis märku, et see ei ole maailma lõpp,  et kõik saab korda, ta ei ole halb ema.

Laps on kõige kaitsetum just oma vanemate ees. Kui pere abi vastu ei võta, siis see on pere aitamisstrateegia ümberhindamise koht.

On ka perekondi, kellele on antud kogu abi, mis võimalik – tohutu ressurss aga pere ei arene. Kas rohkem panustatud jõudu tähendab alati ka paremaid tulemusi? Roman arvab, et tegelikult mitte ning me hoopis invalidiseerime sellega perekonna, sest sekkume liiga jõuliselt. Panustame üle aga asi ikka seisab. Roman ütleb, et kohati on kõige parem abi mittesekkumine. See on aga psühholoogidele ja sotsiaaltöötajatele kõige raskem. Tegelikult tuleb pere enda käest küsida ja hindamine on väga tähtis.

Romani praktikas on näide, kus ema ründab mänguväljakul oma last ning ta suunatakse kallisse programmi, kus õpetatakse vanemlikke oskusi. Tegelikkuses pole aga keegi ema käest uurinud, miks ta nii käitus ning millist abi tal enda sõnul vaja oleks. Hiljem selgus, et ema ärritus ei tulenenud mitte sellest, et tal puudusid vastavad oskused, vaid hoopis magamatusest, kuna nende korter asus väga mürarikkas piirkonnas.  Akende vahetus oleks aidanud sel juhul palju efektiivsemalt kui kallis programmis osalemine.

Ene arvates on oluline vastutuse võtmine – keegi peab võtma vastutuse. Kes vastutab, kui lapse käitumishäired süvenevad? Perekond. Aga kui perekond ei suuda, ei oska, on ohtlik? Tihti veeretatakse vastutust kohalikule omavalitsusele, need omakorda politseile ja need jälle tagasi.

Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi dotsent Dagmar Kutsar arvab, et Eestis on domineeriv tehtagu-lähenemine. Ei osata lapsega rääkida nii, et laps tunneks, et temaga päriselt räägitakse. Märka – ole ühenduses – kuidas lapsed ise olukordi seletavad ja siis vaata edasi, mida on vaja teha ning kas üldse on vaja sekkuda.

Sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist Liilia Mänd toob välja, et lastekaitsetöötajad teevad äärmiselt tänuväärset ja rasket tööd, mida paraku ühiskonnas väga vähe hinnatakse. Lastekaitsetöötajate töö läheb pidevalt keerulisemaks, kontekst muutub, ühiskond muutub. Praegu valitseb ühiskonnas hoiak, et meil on Eestis liiga palju kõrgelt haritud sotsiaaltöötajaid. Tegelikult see nii ei ole, meil napib hea ettevalmistusega inimesi juba praegu.

Liina Kersna nendib, et vahel on nii, et lapsel/perel tuleb abisaamiseks suuri pingutusi teha: näiteks väikesest maakohast Tartusse terapeudi juurde sõita. See võib perele keeruline ja kulukas olla ning ta võib kergemini loobuda abi vastuvõtmisest

Legendaarne rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit sõnab, et Eesti laps on rõõmus siis, kui ühiskond väärtustab peret ja lapsi ning kui laps tunneb, et inimesed tema ümber on sõbralikud, head ja et teda vajadusel aidatakse.

10 ETTEPANEKUT

  1. Kohus ei tohiks olla koht, kus alles hakatakse pere probleemidega tegelema. Esmatasandi sekkumiskoht peaks olema sünnitushaigla (hinnatakse ema/pere seisukorda, hakkamasaamise võimekust), seejärel lasteaed ja sealsed arenguvestlused või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja.

  2. Märgata saab meist igaüks – alusta rohujuuretasandilt, tutvu naabritega, oma trepikoja inimestega. Kontaktis olemine on inimese loomulik vajadus. Kas kellelgi läheb täna halvemini kui eile?

  3. Ole ise eeskujuks – lapsed õpivad eeskujude pealt, nad jälgivad täiskasvanuid ja õpivad meilt ka seda, kuidas sekkuda.

  4. Räägi lapsega päriselt: märka – ole ühenduses – pane tähele, kuidas lapsed ise olukordi seletavad – pea nõu, mida on vaja teha ja kas üldse on vaja sekkuda.

  5. Kohaliku omavalitsuse kohustuslikus beebipakis võiks lisaks riietele olla ka 10 h tasuta nõustamist igale perele või isegi kohustuslik koolitus vanemlikest oskustest. Psühholoogilise abi vastuvõtmise ja koolitusel osalemise võiks siduda peretoetuste määramisega.

  6. Kohus ei tohiks olla nii kättesaadav. Liiga kerge on praegu avaldust esitada ja menetlust alustada. Kasutada tuleks rohkem hooldusõiguse peatamist – nii sunnime vanemaid ennast muutma.

  7. Rohkem tuleb väärtustada lastekaitsetöötajaid – korralikud palgad ning võimalus edasi õppida magistriastmes.

  8. Kvaliteetsed teenused peavad liikuma ääremaade poole. Et professionaalne abi oleks igal pool kättesaadav. Maakondades, kus on suurem tööpuudus on ka perede probleemid suuremad.

  9. Kõikides koolides on vajalik professionaalse tugipersonali olemasolu.

  10. Kõik lapsed pole juriidiliselt vabad lapsendamiseks aga nad võivad elada peres, kus vajalik ressurss – aeg, raha, armastus on olemas. Aktiivsemalt tuleks kommunikeerida erinevaid võimalusi lapse oma perre kasvama võtmiseks.