SOS Noortekodu kasvataja Meelis Kukk on hämmastavalt rõõmsameelne ja energiline mees, nii et ei oskaks arvatagi, et tal on seljataga keeruline lapsepõlv. 

Meelisel on kolm õde ja kolm venda, kuid paraku ei ole nad kõik koos kasvanud: mõned õed-vennad elasid SOS Lastekülas, kõige noorem vend on adopteeritud. Meelise õed ja vend sattusid turvakodusse juba 1993. aastal. Kui aasta hiljem loodi SOS Lasteküla, kuulusid nemad selle esimesse perre. „Mina ja mu vanem vend jäime alguses ema juurde, mõnda aega elasime ka isa juures,“ meenutab Meelis, kelle elu oli kodus elamise ajal väga seiklusrohke. „Kuna minu vanemad ei tulnud lastekasvatamisega toime, elasin hulkurielu. Loomulikult pole see lapse arengule kõige parem lahendus. Kerjasin, varastasin, elasin seal, kus juhtus… Inimene harjub ju kõigega, siis tundus see isegi huvitav.“ Midagi väga ekstreemset ega halba ei osanud poiss tänavaelus toona näha. „Kui mul oli üle 40 palavik ja ma Viru tänaval kerjasin, siis oli küll ikka väga-väga halb olla.“

Varast lapsepõlve mäletab Meelis üldiselt positiivsena. „Kuni seitsmenda eluaastani on mul suhteliselt ilusad mälestused: ma ei tea, kas inimene  unustab asjad, mis väga ei meeldi, või oli see tõesti nii.“ Hiljem läksid asjad halvemaks. „Ma ei saa öelda, et ma ei saanud kodus elada…,“ otsib mees sõnu. „Mulle lihtsalt sobis eemal olla ja kuna seda mulle võimaldati, siis…“ Tänavaelust mäletab ta ka mõnda heategijat. Üks neist oli Eve Viilup. „Tal oli vist Vene tänaval stuudio, ta viis mu paaril korral sinna ja ostis süüa.“

Tol ajal olid poisil muidugi teised väärtushinnangud. „Kord ta kas ostis mulle uue jope või pesi vana puhtaks, aga mulle see ei meeldinud. Kui seljas olid puhtad riided, ei teeninud raha,“ tutvustab Meelis tänavaelu.

Poiss jõudis SOS Lastekülla juhuslikult. „Üks venna tuttav tõi mu 1996. aastal siia õe sünnipäevale ja uuris, kas ka minul oleks võimalik lastekülla jääda. Olin siis 14, minemas 9. klassi.“ Nii algas Meelise uus eluperiood.

Uus kodu
Meelis ei olnud sisimas uue elukoha vastu, aga ei osanud ka rõõmustada. Esialgu kippus poiss tihti linna tagasi. Eelkõige peab Meelis enda muutumist SOS Lasteküla pereema Merle Poomi teeneks. „Tal oli mu bioloogilise emaga palju sarnaseid jooni ja just tema on hästi palju „võimelnud“ selle nimel, et meie pere alati kokku saaks. Kuigi pere on nüüd igal pool laiali, tullakse siiski isegi koera sünnipäevaks kokku,“ naeratab endine lasteküla kasvandik. „Minu õdedele ja väiksemale vennale oli ta juba ju ema ning algul tuli austus kas või ainuüksi sellest.“

Meelisega samaealisi lapsi oli külas vähe, üks poiss tuli temaga täpselt samal päeval. „Kui hiljem oli noortekodusse minek, siis otsustasime, et läheme ka ühel päeval.“

Pereellu sisseelamisel suuri probleeme ei olnud. „Lasteküla tädi rääkis küll algul, et temal on siiani olnud pea ainult tütred ja nüüd tuleb 14aastane kaak, tema ei kujuta ette, mis saama hakkab,“ naerab Meelis. „Aga ei, midagi keerulist ei olnud. Üldiselt kohanen suhteliselt kiirelt. Olin ka üsna korralik laps.“ Meelis meenutab muigega, et kohati ehk hellitati ta isegi ära. „Kuna olin tubli, siis kiideti mind kogu aeg, sain ehk rohkemgi tähelepanu kui vaja. Igal pool oli Meelis ja Meelis ja Meelis… Aga eks see kulus mulle ära, sest varem oli mul tähelepanuvajadus rahuldamata.“

Elu läheb käima
Tänaval elades sattus Meelis kooli väga harva. Vaatamata sellele õnnestus tal klassid kuidagimoodi lõpetada, istuma ta ei jäänud. Lastekülas tuli muidugi tõsisemalt õppimisele pühenduda. „Meie lasteküla ema on endine matemaatika- ja füüsikaõpetaja. Ma mäletan, et ma ise ka imestasin, kuidas ma olin jõudnud üheksandasse klassi, ilma et oleksin osanud murde liita ja lahutada. See oli minu jaoks täielik müstika.“

Algus ei olnud lihtne. „9. klass oli väga raske, kõik see keskkonnavahetus, uued inimesed ja pealekauba olin eelnevalt õpitu väga poolikult omandanud, kui üldse. Ma ju kodus üldse ei õppinud, nii palju õppisin, kui palju koolis sai tehtud,“ meenutab ta. „Pidin lastekülas palju õppima, pereema oli parajalt range ka, seega pingutasin alguses päris palju.“

Hoolimata muredest ei mäleta Meelis käegalöömise tunnet. „Ka integreerumine oli suhteliselt…“ otsib Meelis taas õigeid sõnu. „See ei olnud keeruline, aga mul ei olnud eriti sõpru. Kui ma läksin gümnaasiumisse, siis asjad muutusid, avanesin ise ning elu läks n-ö käima.“

Poiss ei uskunud muidugi üldse, et ta pääseb gümnaasiumisse. „Läksin ainult sellepärast, et pereema soovitas. Jäin täpselt joone alla, kuid mõned valisid siiski teise kooli ja ma sain sisse. No ja siis mõtlesin, et miks ka mitte.“

Gümnaasiumis Meelisele meeldis. „Olin aktiivne, korraldasin üritusi, samal ajal hakkasime lastekülas ühe teise poisiga tegema ajakirja ning korraldasime diskosid.“

Traditsioonid liidavad
Pereelu tõi endaga kaasa turvalisuse ja traditsioonid. „Õhtusöögil pidi pere koos olema, kõik pidid selleks ajaks tuppa tulema. Sügiseti tegi ema tihti kaminasse tule ja üsna sageli pani õhtuse koosolemise ajaks mängima klassikalise muusika. See oli nii pikka aega,“ ütleb Meelis. „Iga inimene võtab midagi oma lapsepõlvest kaasa, seda peretraditsiooni meenutan hea sõnaga ja julgen ka teistele soovitada.“ Häid kogemusi püüab ta nüüd noortekodu kasvatajana edasi anda. „Ühiseid õhtusööke meil küll ei ole, aga on üritused, kus kõik on alati koos. Üle-eelmisel aastal tõusid vabariigi aastapäeval kõik hommikul enne päikesetõusu üles ja heiskasime õues hümni saatel lipu. Eelmisel aastal käisime Toompeal lipu heiskamist vaatamas, ka jõuludel ja muudel tähtpäevadel oleme noortega koos kas või ühise söögilaua taga.“

Meelis teab väga hästi, et esialgu ei pruugi noored ühistegevusest just ülemäära vaimustuda. „Ega noored taha eriti minna sellistele üritustele, aga kui nad siiski tulevad, on nad pärast rahul. Kui nad hiljem sündmusest oma sõpradele räägivad, siis need ütlevad: „Oo, päriselt ka käisid või? Jumala lahe ju!“ Kui neil noortel ükskord endal lapsed tulevad, siis ehk oskavad ka nemad peretraditsioone luua.“

Iseseisvumine noortekodus
Kui kümme aastat tagasi avati SOS külas noortekodu, oli Meelis viie esimese elaniku seas. „Noortekodus õpivad noored iseseisvust ning ka rahaga majandamist. Koolipäeval teeb kokatädi lõunasöögi, aga hommiku- ja õhtusöögi pead ise ostma, riiete raha antakse ka, pead need ise soetama. Selline väike ettevalmistus iseseisvaks eluks,“ kirjeldab Meelis.

Lasteküla peres toimetas ema, noortekodus tuleb ise eluga hakkama saada. „Noored ütlevad küll, et see ei ole ikka kodu, pigem nagu ühiselamu – reeglid on suhteliselt jäigad.“ Reeglid sõltuvad ka sellest, millised noored on parasjagu koos, millised probleemid neil on. „Alkoholiprobleem on paratamatult põhiline,“ nendib Meelis. „Hetkel ei ole väga suurt probleemi, see käib nagu lainetena.  Meil ju kõik ühiskonnaprobleemid võimenduvad.“

Mees teab hästi, et noorte ja täiskasvanute vaatenurk võib olla vägagi erinev. „Kui noor tarvitab alkoholi, siis tema jaoks ei ole see probleem,“ toob ta ilmeka näite.

Noortekodu ei ole alati kõige rahulikum paik. „Inimesi on liiga palju, tahetakse veidi rohkem omaette olla. Kiirustatakse üsna kiirelt päris oma elu peale,“ kirjeldab kasvataja. „Vahel on nii, et kui karm reaalsus kohale jõuab, siis uuritakse, kas ei saaks tagasi tulla. Meil aga saab ju olla ainult noor, kes õpib. Kui noor katkestab õpingud, lõpeb ka riiklik rahastus hoolimata sellest, kas ta jätkab mõne aja pärast uues koolis või mitte.“

Kuid õnneks on SOS külas kasvanud noorel pärast õpingute lõppemist ja noortekodust lahkumist vajaduse korral kuni kolm aastat toeks nii tugiisik kui ka materiaalne abi.

Töö ja õpingud
Gümnaasiumi viimases klassis hakkas Meelis kooli kõrvalt Keila restoranis tööl käima. „Sain väga väikest raha, viis krooni tunnis oli vist palk, praegused noored ei läheks sellise tasu eest üldse tööle,“ muigab ta. „Minul oli pigem hea meel: sain oma aja sisustatud ning ka veidi lisaraha.“

Pärast gümnaasiumi tahtis noormees minna telerežiid õppima, aga ei saanud ülikooli sisse. „Ja siis ma mõtlesin, et õpin kelneriks, seda tööd ma juba ju oskan.“

Vahepeale mahuvad ka lühikeseks jäänud informaatikaõpingud Tallinna Ülikoolis, mille ajal töötas Meelis revüüteatris Bel Étage. Paraku oli öiseid töötunde ja päevast kõrgemat matemaatikat liiga keeruline ühendada ning Meelis valis töö. Kui teater pankrotti läks, kutsus sõber Meelise kinnisvaraärisse, kus ta tegutseb senini.

Lisaks kõigele jõudis Meelis siiski lõpetada noorsotöö õpingud pisipedas ehk Talllinna Pedagoogilises Seminaris. „2007. aastal lahkus SOS Noortekodust töölt kaks kasvatajat. Noortekodu juhataja Marika Aus küsis, kas ma ei tahaks konkursil osaleda. Ma olevat kunagi öelnud, et tulen kord siia tööle,“ muigab Meelis, kes ei mäleta sellist lubadust. „Loomulikult olin ma parim kandidaat,“ naerab mees. Amet ei ole kerge. „Töö noortega on ööpäevaringne – on vaja käia koolides õpetajatega kohtumas, suhelda omavalitsustega ja noored ju helistavad tihti. Tugiisik peab olema kättesaadav. Tunnen siiski, et olen õiges kohas. Saan noortelt ka palju head tagasisidet, läbi nende pisimategi edusammude. Need teevad alati suurt rõõmu.“

Praeguseks on Meelisest saanud Eesti Asenduskodude Töötajate Liidu asutajaliige ja juhatuse esimees. „Asutasime liidu, et arendada kasvatajate vahel koostööd, siiani suheldakse ainult juhtide tasandil, erinevate asenduskodude kasvatajad omavahel eriti kokku ei puutu,“ selgitab Meelis. Peagi hakkab ilmuma asenduskodude ajakiri KAMA, mida juhib üks Keila noortekodu noor ja mis lahtiseletatult tähendab – kuum ajakiri, mõnus ajaviide. „Soovime pakkuda eri asenduskodude noortele tegevust. Peab leidma igasuguseid tegevusi, kuhu neid kaasata,“ ütleb Meelis.

Mis on Meelist elus kõige rohkem aidanud? „Ehk olen ma oma bioloogilistelt vanematelt pärinud nende paremad omadused,“ arvab ta. „Emalt heatahtlikkuse. Ta andis endast kõik, peaasi, et teistel hea oleks, küll tema kuidagi ikka hakkama saab. Ja mõned inimesed kasutasid seda kurjasti ära. Olen püüdnud elult õppida ja praegu saan ma paljudele asjadele ka ei öelda. Loomulikult ei tähenda see seda ,et ma teisi ei aitaks või ei teeks tasuta tööd. Andmise rõõm on suur rõõm. Ja tunne, kui oled saanud kedagi aidata. Isalt olen saanud aga ettevõtlikkuse… Kahtlemata ka töökuse. Kui vanematel oli töökoht, siis sinna nad alati ükskõik millises seisus ka läksid, tööle ei tohtinud minemata jätta.“

Suur tänutunne on Meelisel pereema Merle vastu. „Ta on mulle väga oluline pereliige, kelle eest olen valmis tegema mida iganes. Kindlasti on ta ema aga minu õdedele ja vennale ning teistele meie peres kasvanud lastele – ja seda suure algustähega.“

Meelis usub, et tal on olnud piisavalt toetav keskkond, mis on just see, mis eristab SOS Lasteküla tavapärasest lastekodust. „Õnneks muutuvad nüüd ka teised lastekodud, ehitatakse uusi väiksemaid peremaju. Loodetavasti tuleb aeg, mil kasvataja ja rühma süsteemilt minnakse üle peredele, kus on tõesti üks pereema ja tädi või kasvataja, kes vajaduse korral asendab.“

„Mul on väga palju õnne olnud, et mulle on osaks langenud kasvada siin lastekülas ja just selles peres. Ma ei kujuta ette, mida ma praegu teeksin, kui ma poleks siia sattunud,“ mõtiskleb Meelis. „Loen just üht raamatut, mis algab sõnadega: laps vajab kõige rohkem armastust just siis, kui ta seda kõige vähem väärib. Ja minu meelest see on nii õige lause. See tunne, et sind ei jäeta hätta – see on hästi oluline.“

Autor: Kätlin Vainola

Kõik annetused sünnipäeva puhul on oodatud!