Poeg

Irina poja silmad on näinud nii mõndagi. Rasketel päevadel püüdis ta ema igati aidata.

SOS peretugevdusprogramm aitasid ummikseisust välja traagilise saatusega viie lapse, kel terendas kahest lapsest ilmajäämine.

Selle ilmetu Narva paneelmaja ühe korteri seinad on täidetud laste joonistuste, maalide ja käsitööga. Pisikese eluaseme ilme ei vihja, milliste katsumustega siin elajad kokku on puutunud. Kuid näinud on need seinad nii mõndagi. Ilusate hetkede kõrval liiga palju kurbust, halbu valikuid, pisaraid ja meeleheidet.

55-aastasel Irinal on viis last, kellest kolm on täiskasvanud ja elavad iseseisvalt. Ühetoalises korteris kasvavad koos emaga 11- ja 16-aastased poisid, kes on pidanud suureks saama kiiremini kui nende eakaaslased.

Irina elu ei ole olnud kerge. Tema abikaasa tapeti 17 aasta eest. Uus elukaaslane ja noorima poisi isa tapeti seitse aastal hiljem, 2005. aastal. See oli halbade pöörete aeg, kui naise õlule hakkasid kuhjuma teisedki raskused. Pikki aastaid õmblejana leiba teeninuna jäi ta töötuks, murede koorem täitus kiiremini kui ta neid lahendada jõudis. Ning ühel hetkel oli koorem nii suur, et käsi enam ei tõusnud.

See, kui teise inimesi käsi sellisel hetkel abivajajani ulatub, on suur õnn.

“Sõbrannad käisid pudeliga ja aitasid valu summutada,” räägib Irina. “Ma ei varja, mulle meeldis see tunne. Tundus, et probleemid kaovad. See algas ühest päevast, siis tuli teine. Ja kui lõppes, oli hirmus tunne, nagu oleksin kellegi ära tapnud.” Aeg läks edasi ja mõnepäevasest joomisest kujunes nädalane tsükkel. Kõigepealt iga paari kuu tagant, lõpuks tuli selline nädal ette igas kuus.

Kasvataja märkas

Kuigi Irina jõi kodus, hakati tema alkoholiprobleemi märkama. Seda pani tähele lasteaiakasvataja, kui ta nooremal poisil järel käis. Tuli ette, et vanem laps magas koolipäeva maha. Või ei tulnud lasteaeda nooremale pojale keegi järele. Pere sattus teenitult kohaliku omavalitsuse lastekaitsjate huviorbiiti.

Järgnes periood, kui lapsed ööbisid mitmel korral laste turvakeskuses. Lootuses, et ema võib madalseisust välja tulla, suunati Irina SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi ning perega hakkas tegelema koolitatud perede tugitöötaja. Esimene poolaasta ei õnnestunud tugitöötajal usalduslikku sidet luua ning olulisi paranemise märke ei olnud.

Tõehetk saabus kahe ja poole aasta eest, kui poisid veetsid turvakeskuses üle nädala ning nende lubamine tagasi Irina hoole alla oli küsimärgi all. Vesiste silmadega oma lugu rääkiv naine puhkeb sellest eluetapist rääkides nutma. Alati probleeme ise lahendada püüdnuna mõistis ta tollal, et vajab abikätt, ning avanes.

Perede tugitöötaja roll on püüda perekonda tervendada, leida üles hädasolija tugevamad küljed ning neid arendada. Parandada sotsiaalseid oskusi, osutada majanduslikku abi, kaasata lapsed ja vanemad abi saamiseks erinevatesse gruppidesse ja programmidesse. Olla inimeseks, keda saab usaldada ega pea kartma.

Aastaid perede tugitöötajana töötanud Svetlana Jakson räägib, et kuigi mõnel juhul tekib tugitöötajal arusaam, et lapsed tulekski vanematest eraldada, siis Irina pere puhul seda tunnet ei tekkinud. Ta loetleb ema positiivseid külgi. Lastega tegelemise nautimine, koos käsitöö ja fotograafiaga tegelemine, rattasõit, matkamine. Ning lapsed on emasse kiindunud, ei lähe rasketel hetkedel tänavale vaid püüavad kodus ema aidata. Saavad koolis hakkama ja annavad endast väga palju.

Positiivne areng

Tasane 16-aastane poeg, kel seisab tänavu ees põhikooli lõpetamine, on enda vanuse kohta väga täiskasvanuliku oleku ja kõnemaneeriga. Ta kirjeldab, mida selline elu tollal tema jaoks tähendas. Veel lapseeas pidi ta neil nädalatel lisaks endale vastutama oma väikse venna eest, süüa tegema ja vahel seda muretsemagi, ema tagant koristama. “Olin väga mures ka ema tervise pärast. Kartsin, et tema olekut märkab keegi sotsiaalhoolekandest. Palusin iga päev emal lõpetada, kuid see ei aidanud,” räägib ta. Kui nädal lõppes, ei võtnud ta teemat enam üles. “Ma ei tahtnud ilusaid aegu sellele mõtlemisega rikkuda.”

Poiss räägib, kuidas ta elas toimuvat läbi enda sees ega tahtnud muret kellegagi jagada. “Minu soovitus on, et sellest tuleb rääkida, palju. Muidu see sööb sind, seestpoolt.” Rasketel aegadel leidis ta Venemaa suhtlusportaalist kaks last, kellega nad hakkasid oma probleeme jagama, murekoorem vähenes. Enda tunnetest ja läbielamistest sai ta rääkida peretugevdusprogrammi abil abigruppides ning psühholoogiga.

Öelda, et pere raskused on tänaseks läbi, oleks selge liialdus. Irina on läbinud hooldusõe õppe ning abistab jõudumööda lähedal elavaid pensionäre igapäevatoimetustes, kuid on ametlikult töötu ning vormistab osalist töövõimetust.

Perede tugitöötaja Svetlana räägib, et kuigi positiivne areng on viimase kolme aasta jooksul olnud kiire ning viimasest murdumisest on Irinal möödunud üle aasta, oleks ennatlik öelda, et oht on minetatud. Perekond kuulub endiselt riskigruppi, jätkub töö psühholoogiga, lapsi kaasatakse programmi erinevatesse ettevõtmistesse ning konsultant suhtleb perega edasi. “Irinal on tihti vaja muret jagada ja nõu küsida. Kolm aastat on täielikuks muutumiseks vähe, aga arusaam, et elada saab teisiti, on tekkinud,” ütleb ta.

Irina on tänaseks õppinud ennast avama ning probleeme ühekaupa lahendama. Oluliselt on muutunud ka tutvusringkond. “Need inimesed, kes sind endaga sohu veavad, haihtuvad, kui vajuma hakkad. Siis ei ole neid kuskil ja juukseidpidi ennast ise välja tõmmata on väga-väga raske,” räägib Irina. See, kui teise inimesi käsi sellisel hetkel abivajajani ulatub, on suur õnn.

Tuge saab hetkel 72 Ida-Viru perekonda
Eestis satub asendus- ja turvakodudesse igal aastal ligi 400 last, sest ema ja isa ei suuda nende eest piisavalt hoolt kanda. SOS peretugevdusprogrammi eesmärk on seda ennetada – leida abivajavad pered ja aidata enne, kui on liiga hilja. Hetkel osaleb programmis 72 perekonda. Peamiselt Narvas, aga ka Narva-Jõesuus ja Sillamäel. Tulevikus on plaanis tegevust laiendada ka Kohtla-Järvele, Põltsamaale ja Tallinna.

Tänu lahketele annetajatele on SOS Lasteküla peretugevdusprogramm 2017. aasta kuue esimese kuuga jõudsalt laienenud. Käivitunud on Kohtla-Järve peretugevdusprogramm, mis on nüüdsest Narva-Jõesuu SOS Lasteküla üks osa. Koostöölepingud programmi avamiseks on sõlmitud Vasalemma valla ning Paldiski linnaga. Juunikuus saab Paldiski linnas aidata juba esimesi abivajavaid peresid. Uute programmide avamisega peaks abivajavate laste arv suurenema ligikaudu 150 lapse võrra.

Programmis osalev pere saab majanduslikku ja psühholoogilist nõustamist, arsti- ja toiduabi, samuti õpi-, logopeedilist ning terapeudilist abi. Programmi koordinaatori Inna Zmitrovich sõnul tulevad ligi pooled pered programmi ise, mitte suunatuna sotsiaalhoolekandeasutusest. “Meie kogemus näitab, et see, kui pere otsib abi, on tegelikult juba pool võitu,” räägib ta.

Loo autor: Ilmar Kahro, Eesti Päevalehe ajakirjanik

** Lugu on ilmunud Eesti Päevalehes
** Foto autor Andres Putting, Delfi/ Eesti Ajalehed
http://epl.delfi.ee/news/eesti/uhe-narva-pere-paastmine-uksikema-voitlus-iseendaga?id=71407637