Mitu aastat tagasi elas ühes Eestimaa suure linna tavalises elamupiirkonnas pere – kaks täiskasvanut ja mitu väikest last. Perre sündis peagi veel üks laps. Mõni kuu pärast lapse sündi hakkasid linnas levima kuulujutud, et laps on juba mitu päeva surnud, kuid keegi pole seda märganud. Uurimisel selgus, et laste vanemad olid joodikud, kes saadud lastetoetused kohe maha jõid, lastele aga süstiti viina, et nad ei karjuks. See kõik juhtus suures linnas, mitmekorterilises majas. Kas tõesti ei märganud mitte keegi, et  seina taga elavas peres toimub midagi kahtlast – pidu käib aga last ei ole näha ega kuulda?

Selliseid lugusid ei juhtu Eestis õnneks sageli, kuid päris palju on meie ümber selliseid peresid ja lapsi, kes vajavad märkamist.  Ilmselt on igaüks meist mingil hetkel kahtlustanud, et tema abi vajatakse, et tuttaval lapsel on mure ning ta vajab tähelepanu. Või on mõni ema või isa jäänud töötuks ega suuda kuidagi uut tööd leida, kaotab usu endasse, arvates, et ta on oma lapsele halb ema või isa, sest ei suuda tema eest piisavalt hästi hoolitseda ning hakkab süütundest liigselt alkoholi tarvitama. Võib-olla olete kunagi kohanud trammis sõites peret väikese lapsega, kus vanemad on silmnähtavalt uimastite mõju all.

Kui neid inimesi ja peresid õigel ajal märgataks, saaksid nad kiiresti vajalikku toetust, lapsed ei peaks kannatama ning aastaid hiljem ei kerkiks esile küsimus lapse perest eraldamise kohta.

Enamikel juhtudel on olemas väljapääs, kui pere saab nõustamist, toetust, vajadusel ravi ning mõnikord vajavad  raskustesse sattunud pered lihtsalt usku, et nad pole maailmas üksi ning võivad kellegi peale loota. Tihti saavad nad oma probleemidest üle ning elavad õnnelikult edasi.

Kahjuks inimesed tihti ei märka või ei taha märgata neid, kes vajavad abi või siis muretsevad liigselt selle pärast, mis peaks juhtuma siis, kui keegi saab teada, et nad on politseisse helistanud, ega hätta sattunu endale seepärast viga ei tee või et äkki osutub väljakutse valeks, sest pealtnägija on olukorrast valesti aru saanud. Mõni ehk muretseb sellepärast, et tema sekkumise tõttu eraldatakse laps perest ning ta peab kogu ülejäänud elu veetma lastekodus. Pere on ju ikka parem kui lastekodu, isegi kui kodus pole süüa, vanemad on tihti purjus või ei suuda laste eest elementaarselgi tasandil hoolitseda.

Need mured on õiged, kuid kui me mõtleme sellele, mis peaks juhtuma meiega siis, kui tõesti saime lapse olukorrast valesti aru – jah, see on piinlik ja tõenäoliselt tuleb vabandada, kuid teisalt – kaalukausil võib olla ka lapse tervis, elu ja tema tulevik.

Kindlasti peab rõhutama, et Eestis ei eraldata mitte ühtegi last oma perest niisama, ilma tungivate põhjusteta. Vaid need olukorrad, kus lapse elu ja tervis on tõsises ohus, ja need olukorrad on seadusega reguleeritud, tuleb kõne alla lapse kiire eraldamine perest. Ja ka siis, kui laps on vaja tõesti perest mõneks ajaks eraldada, ei tähenda seda, et laps jääbki kuni täisealiseks saamiseni lastekoju. Lapse õigus perele on üks tähtsamatest laste õigustest.  Selle õiguse kaitsmine ning toetamine on lastekaitsetöötaja töö põhieesmärk ning nad teevad kõik selleks, et suunata pere oma probleemidega tegelema ning aidata neil seda teha. Aga ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad ei saa nad aidata ilma teadmiseta, kus abivajav pere asub. Ja see on juba kõigi meie, kogu ühiskonna vastutus märgata neid lapsi ja peresid ning anda nende kohta teada  lastekaitsetöötajale või politseile. Mida kiiremini me seda teeme, seda suurem on tõenäosus, et pere saab vajaliku abi õigel ajal ja laps jääb ellu, jääb enda bioloogilisse perre.

Julia Kovalenko, SOS Lasteküla laste õiguste nõunik

Kui soovid toetada lapsi, saad teha seda SIIN. Selgitusse lisa oma kontaktid, et saaksime Sind laste tegevusega kursis hoida.