Raul Palk: "Olen kõikidele võimalustele avatud!" - SOS Lasteküla
etruen

Raul Palk: “Olen kõikidele võimalustele avatud!”

Tallinna tehnikakõrgkoolis masinaehitust tudeeriv Raul Palk on 21-aastane noormees, kel jagub õpingutest vaba aega, et näiteks kohtunikuna korvpallimänge vilistada, või nagu möödunud suvel, Ameerikas lasteraamatuid müüa. Lisaks pühendab ta palju energiat SOS Lastekülale, kelle esindajana otsib püsiannetajaid. Fotograaf: Vladislav Musakko.

Virumaa Teataja ajakirjanik Margus Martini intervjuu Raul Palgiga, kes ülikoolis õppimisele ja mitmetele tegevustele lisaks jõuab end pühendada ka SOS Lastekülale, kelle esindajana otsib ta püsiannetajaid. Artikli  link on leitav SIIT.

Kuidas sattusite vabatahtlikule tööle SOS Lasteküla Eesti Ühingu heaks?

Sattusin sedaviisi, et kõikidele tudengitele, kes käisid läinud suvel programmi Southwestern Advantage kaudu Ameerika ühendriikides raamatuid müümas, pakuti sellist varianti. Koostöö nende vahel on kestnud juba aastaid. Kuna meil on inimesed, kes on tegelenud müügiga, ja lastekülal on selliste kogemustega inimesi vaja, kuid pole endal vajalikku inimressurssi, ongi leitud sobiv koostöövorm.

Kas teil on tudengina liiga palju vaba aega?

Ei, liiga palju ei ole. See on lihtsalt hea võimalus kasutada vabu hetki efektiivselt ja kasulikult: kasu saab SOS Lasteküla Eesti Ühing ja saan ka mina ise.

Milles kasu seisneb?

Saan arendada kõiki neid oskuseid, mida suveks harjutasin enne Ameerikasse raamatuid müüma minekut. Suurt majanduslikku kasu sellega ei kaasne. Tunnen, et saan ise panustada millegi hea tegemisse. Igapäevase koolielu kõrvalt võibolla ei tuleks selle peale, et hakata käima abiks kuskil loomade varjupaigas või ükskõik millises säärases kohas. Aga niimoodi saan teha head ja tean, et see on asi, mida tahan teha või mille puhul näen, et see on vajalik. Oma panustamine annab ikka sisemise rahulolu ka.

Kui palju tunde või päevi kaubanduskeskustes head tehes veedate?Rakvere Kroonikeskuses jäite jõulupühade eel silma suisa mitmel päeval jutti.

Enamasti olen tegelikult Tallinnas, sest kõik, kes selle tööga tegelevad, on Tallinnas või Tartus õppivad tudengid. Võimalusel, kui on näiteks koolist vabad päevad, käiakse lisaks väiksemates kohtades. Pühad asja väga palju tihedamaks ei tee, kuna töö käib aasta läbi, sügisest kevadeni. Suvel on kõik raamatuid müümas ja sel ajal napib suuremates keskustes ka inimesi. Meie eesmärk on, et inimesed toetaksid kogu aeg, mitte ainult jõulupühadel. Jõulud ei ole siin aktiivsem aeg. Mina käin keskmiselt kaks korda nädalas ja teen vaheldumisi kas viie- või kümnetunniseid vahetusi. Kokku tuleb niimoodi mõnikümmend tundi kuus kooli kõrvalt.

Kas inimesed kipuvad olema jõulude ajal heldemad kui tavaliselt?

Eks nad natuke ikka ole. Õigemini, enne jõule ollakse helded, aga konkreetselt jõulude ajal või pärast pühi on enamasti juba mingid annetused tehtud ja seetõttu inimesed ütlevadki, et nad on selleks aastaks oma heateo sooritanud: süda on rahul ja rohkem panustama justkui ei pea.

Milles seisneb teie ülesanne? Kellele või millele tuge otsite?

Meie tutvustame SOS Lasteküla tegemisi ja pakume võimalust hakata püsiannetajaks peretugevdusprogrammi toetamiseks. Otsime rahastust, mille eest saame laste kasvatamisega raskustesse
sattunud peredele koostöös kohalike omavalitsustega pakkuda tugiteenuseid. Olgu selleks siis tugiisiku palk, psühholoogi vastuvõtud või lastele õpiabi. Kõik sõltub juba konkreetsest perest.

Kui tihti tuleb ette, et annetajad korduvad ehk näod on juba tuttavad?

Tuttavaid nägusid Tallinnas ikka leidub. Üks härrasmees astub ise iga kord ligi ja ütleb, et tema on juba aastaid toetaja. Seda näeb juba pilgust ära. Aga jah, toetajaid on tänu aastatepikkusele
tööle kogunenud juba päris palju ja tuttavaid nägusid keskustes kohtab, kui tööd teha päevade viisi.

Mullu suvel käisite esimest korda USA-s, Illinoisi osariigis, raamatuid müümas. Mil määral sealt saadud kogemus teid nüüd siin on aidanud?

See oli ülihea kogemus. Töö ei ole kerge, aga see, kuidas ja mida meile õpetatakse, on nii professionaalne, et seda annab kõikidesse ametitesse ning tegevustesse edasi kanda. Näiteks seda, kui
oluline on kinni pidada päevakavast. Lisaks kogu psühholoogiline pool ja see, kuidas enda mõtlemisega mõjutada, mida ja kuidas teed. Olin enne Ameerikasse siirdumist igasuguse müügitöö vastu, aga lasin kevadel ennast ikkagi ära rääkida ja olen tehtud otsusega sada protsenti rahul. Kogemus uuest keskkonnast, suhtlemisest ja müügitööst on vaeva väärt. Vähemalt ühel suvel võiks iga tudeng ennast seal proovile panna.

Kes kuulavad müügijuttu meelsamini: eestlased või ameeriklased?

Ameeriklased, kuna see on osa nende kultuuriruumist. Eriti mis puudutab ukselt uksele müüki. Seal on see väga igapäevane ja ukselt uksele pakutakse müügiks kõike, alates pesuvahenditest ning lõpetades elektrivõrgupakettidega. Mõne tüütab ära, aga enamasti ollakse asjaga harjunud.

Milliseid raamatuid müüsite ja mis läks libedamalt kaubaks?

Hästi läksid hariduslikud raamatud: oli neid, mis mõeldud mõneaastastele lastele, kes õpivad tähti ja värve, ja neid, mis mõeldud gümnaasiumi lõpetajatele ja ülikooliks valmistujatele. Iseseisev õppimisvorm annab lastele eelise tulevikuks, kuna nende haridussüsteem on üsna keeruline ja finantsiliselt kulukas. Minul õnnestus müüa rohkem väiksematele suunatud raamatuid. Väikeseid lapsi on vanematel lihtsam suunata.

Kas võib öelda, et teie sihtgrupiks olid pereemad, kes kipuvad olema neis küsimustes mõistvamad?

Pereemad on tõesti need, kelle poole sihime, aga sai müüdud ka lasteta inimestele: mõni ostis õe lastele, vanavanemad ostsid jõulukinkideks. Vajadus raamatute järele on peaaegu kõigil.

Kuidas jäite rahule aastalõpuajaga, mil aitasite leida annetajaid Rakverest?

Kuna Rakveres ei käida väga tihti annetusi kogumas, kohtab siin üsna palju neid, kes pole üldse SOS Lasteküla Eesti Ühingust kuulnud. Seetõttu on suur võit juba see, kui info võetakse teadmiseks. Samas tuleb siit uusi annetajaid rohkem kui Tallinnast, kus tegeleme annetuste kogumisega iga päev. Neid inimesi, kes asjast üldse midagi ei tea, on aina vähem.

Mis valdkonda tehtud annetused teid enim kõnetavad? Keda viimati toetasite?

Mind kõnetabki kõige rohkem laste teema. Olen ise kasvanud üles üsna heades tingimustes ning SOS Lasteküla Eesti Ühingus tegutsedes tean ja mõistan üha paremini, et paljudel nii hästi ei lähe. Jõukohaste ühekordsete annetustega toetan aeg-ajalt nii SOS Lasteküla kui ka Tallinna Lastehaigla Toetusfondi. Kui mitte püsivalt, siis mingi võimaluse leiab igaüks, ka stabiilse sissetulekuta tudeng.

Tudengid püüavad ikka leida äraelamiseks mingeid tööotsi. Millega lisaraha teenite?

Annetuste kogujana saan väikese niiöelda tudengipalga, aga lisaks sellele sõidan Wolti (söögikohtade avastamise ja neist toidu tellimise mobiilirakendus – toim.) ehk olen Tallinnas toidukuller. Sügisel sai seda tehtud jalgrattaga ja nüüd, külmema ilmaga, autoga. Ja lisaks kõigele sellele vilistate kohtunikuna korvpallimänge. Jah, nii palju, kui veel aega üle jääb. Eks see on kõik aja planeerimise küsimus. Niisama vedelemise aega väga palju ei jää, ja ma ei näe ka põhjust, miks peaks aega raiskama. Parem on sellega juba midagi kasulikku teha. Kogu nädal on ikka planeeritud: kõigepealt hommikul kool, siis õhtul SOS või Wolt ja nädalavahetustel veel viled. Nii see aeg läheb. Tuleb võimalikult palju asju proovida. Kui ei proovi, siis ei saa teada, kas meeldib. Silmad ja kõrvad on kogu aeglahti. Olen kõikidele võimalustele avatud.

Artikli autor Virumaa Teataja ajakirjanik Margus Martin. Fotograaf: Vladislav Musakko.