Lii Timm.jpg

Kohe alguses hakkasid lapsed Liile metsa alt lilli korjama ja kaarte meisterdama. Laste siiras kiindumine süstis temasse palju eneseusku, et ta saab hakkama.

Lii Timm mäletab veel eredalt päeva, mil ta kolme aasta eest Keila SOS Lastekülla tuli, nagu oleks see olnud eile. „Oli selline muinasjutuline detsembrikuu talveilm. Palju lund sadas… See kõik siin nägi välja nagu päkapikukülakene,“  meenutab ta. „Minu sees tekkis kohe väga tugev äratundmine, et ma pean siia tulema.“ See oli Lii esimene tööintervjuu Keila SOS Lastekülas.

Mõte SOS emaks hakata oli Lii südames juba väga kaua küpsenud.  Pärast keskkooli lõpetamist unistas ta saada õpetajaks, aga kuna konkurss oli tihe, sai Liist hoopis pikkadeks aastateks kondiiter. Tugev seesmine soov töötada lastega tuletas end aga ikka ja jälle meelde. „Kui minu mõlemad tütred hakkasid ülikooli lõpetama, tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi. Tundsin veel tahtmist ja jõudu midagi olulist oma elus ära teha.“ Nii läkski Lii Tallinna ülikooli lapsehoidja koolitusele ning  varsti pärast seda nägi ta kuulutust, et Keila SOS lastekülla otsitakse ema. Lii SOS peres kasvab kuus last, kolm poissi ja kolm tüdrukut. Kõige väiksem on 3-aastane ja vanim 13-aastane. Lii sõnul läks üksteisega harjumine ja sulandumine uude pereellu nii tal endal kui lastel väga ruttu. „Juba esimesel õhtul ütlesid nad mulle „emme“ ja see tekitas väga ruttu tunde, et nad on nagu minu lapsed,“ räägib Lii. Laste usaldus ja siiras kiindumine süstis temasse palju eneseusku, et ta saab hakkama.

Kui sa näed, et lapsed, kes on elanud äärmiselt kehvades tingimustes, suudavad lühikese aja möödudes lasteaias teiste lastega suhelda, koos rõõmsalt tantsida ja mängida… Seda tunnet on raske kirjeldada

Kõige ülevamad tunded valdavad Liid kui ta on tunnistajaks oma laste edusammudele. „Kui sa näed, et lapsed, kes on elanud äärmiselt kehvades tingimustes, suudavad lühikese aja möödudes lasteaias teiste lastega suhelda, koos rõõmsalt tantsida ja mängida… Seda tunnet on raske kirjeldada.“

Läheb vajadusel võitlusesse
Perel on ka juba kujunenud  suvine traditsioon – veeta koos aega Lii lapsepõlvekodus Järva-Jaanis, põldude ja metsade vahel.  Hetkel on seal Lii maakodu, mida ta jõudumööda renoveerib. „Lapsed korjavad maasikaid ja jooksevad ringi, võtavad teki peal päikest ja söövad jäätist. Õnneks ei ole palju vaja. Ole nende jaoks lihtsalt olemas…“ Lii ütleb, et SOS ema töö ei olegi tegelikult töö, see on pigem elustiil, mis teeb teda õnnelikuks. „Seda saab teha üksnes südamega. Kui õpetaja vabal päeval helistab, siis sa ei ütle, et ma hetkel ei aruta tööasju.

Kui laps on hädas või tal on raske, siis sa valutad tema pärast pidevalt südant nagu oma bioloogilise lapse pärast ja lähed vajadusel võitlusesse.“ Lii usub, et ta on mõnes mõttes oma praegustele SOS lastele vaat et parem ema kui ta oma bioloogilistele lastele oli. „Ma saan nende jaoks rohkem olemas olla. Olen palju rahulikum kui kahekümneselt. No las nad ajavad selle toa uuesti segamini, küll nad hiljem ära koristavad,“ muigab ta. Liil on üks suur südamesoov – kasvatada oma SOS lapsed üles nii, et nad tulevikus oma eludega ise hakkama saaksid. „Neil on kõik eeldused selleks olemas ja ma olen neile sellel teel igati toeks. Ja siis, kui ma vana olen, tulevad nad kõik mulle suviti meie maakodusse külla – see oleks suur õnn!“

Kui Sa soovid aidata kaasa, et SOS emad saaksid pakkuda armastavat perekonda ja kodusoojust vanemliku hooleta lastele, tee meie emade ja laste jaoks oluline heategu SIIN