Heategevusuudised

Mees, keda motiveerivad võimatuna näivad tööalased eesmärgid. Eeskuju, kes oma saavutustega sütitanud paljudes noortes pöörase võrkpallivaimustuse. Sel aastal täitub üheksa aastat päevast, mil lasteküla õuele astus profivõrkpallurist ehitusmees ning tundis esimesest hetkest, et see maailm on tema jaoks. Sotsiaaltöö juurde jõudis Erik suure ringiga ning tänu oma heale sõbrale. „Ülikooli läksin õppima IT-d aga mind see valdkond absoluutselt ei huvitanud,“ räägib Erik. „Kuna mängisin profivõrkpalli, otsustasin  kehakultuuri õppida. Siis tuli aga ehitusbuum ning tundus hea mõte minna Soome raha teenima. Kaks aastat töötasin ehitusel aga enesetunne oli pidevalt kehv ning tööle ei tahtnud üldse minna. Suviti töötasin võrkpallilaagris noorte treenerina ning ühel päeval küsis minu hea sõber, juhtumisi Margus Oro poeg, kas ma ei tahaks lastekülla kasvatajaks minna.“

Käesoleva aasta juunikuus valis organisatsiooni peaassamblee, föderatsiooni kõrgeim juhtorgan, uueks presidendiks Etioopiast pärit dr. Dereje Wordofa. Peaassamblee koguneb iga nelja aasta tagant ning õigus osaleda ja hääletada on kõikidel liikmesühendustel.

Dr. Dereje Wordofa on neljas president SOS lastekülade maailmaorganisatsiooni üle 70 aastases ajaloos. Vastavalitud president võttis ameti üle seniselt, Indiast pärit presidendilt Siddharta Kaulilt.

Mirtel Maria Rulli on suure südamega tüdruk, kelle algatatud annetuskampaania kogus lasteküla riskiperedele napilt kuu ajaga 250 eurot. Annetusalgatusest valmis Kehra Gümnaasiumi 8 klassi tüdrukul põhjalik loovtöö.

Kõigil meil on unistusi, nii väikestel kui suurtel. Täna mõtleme väikesele 11-aastasele Enelile. Ta on alles väike, aga unistus on suur. Tüdruk unistab, et saaks elada oma toas. Tuba on tüdrukul juba olemas, kuid seal ei ole praegu võimalik elada. Toa välissein on viltu vajunud ja elektrijuhtmestik ohtlikus seisus. Samuti ei ole toas korralikku mööblit.

Eneli soovib väga, et ta tuba oleks soe ja valge ning seal saaks õppida, mängida ja puhata. See on lihtne ja siiras lapse unistus. Tihti täituvadki unistused just heade inimeste abiga. Oleme loonud Osta.ee keskkonda oksjoni, mille müügist laekuv tulu läheb Eneli toa remondi ja sisustuse katteks.

SOS ema Kristi õnneliku pereelu salanipid on oskus päriselt kuulata, tunnustamine ja valikuvõimaluste pakkumine. Kõiki neid oskusi läks vaja ühel soojal kevadpäeval, mil kogu perega seati sammud Viljandisse, et lossivaremetes kevadlõhnu nuusutada ning Murese talus kõik 600 lammast oma silmaga üle vaadata.

Kuulamisoskus vajab igapäevast treenimist ning kui perekoosolekutel tuleb teiste pereliikmete kuulamine ning nende mõistmine juba päris hästi välja, siis emotsioonide tulvas ja laste omavahelistes nägelustes on aktiivsele kuulamisoskusele päris raske kindlaks jääda. Aga järjekindel harjutamine teeb meistriks. Kristi kasutab väga palju peegeldamist: „Kas ma sain õigesti aru, et sa oled väga ärritunud selle pärast, et ilma loata sinu mänguasju võeti ja sa oled mures, et mõned osad võivad ära kaduda?“

Laste ja noorte väärkohtlemise ennetamisega tegeleb SOS Lasteküla iga päev ning see on kõige olulisem valdkond lastekülas. 26 aastat tagasi Eestisse esimese küla planeerimisel saime ennetussüsteemi loomiseks kasutada teiste SOS riikide teadmisi ning rahvusvahelisi kogemusi. Sellest on olnud väga palju abi, sest väärkohtlemise probleemid laste ja noortega ei sõltu rahvusest.

Kuidas ennetab SOS Lasteküla laste ja noorte väärkohtlemist SOS peredes?

Ootamatult saabunud soe ja päikeseline kevadilm meelitas kaks Juuru peret kogema tärkava looduse ilu koduaiast kaugemale. Rännuhimulised lapsed ja maitsev piknikukorv kaasa pakitud, seati sammud Pärnumaale Kaisma Suurjärve äärde.

Kohale jõudes nägid lapsed omapärast vaatepilti - kõikjal sagisid suured ja väikesed konnad, kes hanerivis vilkalt veekogu poole

sammusid. Konni olid kõik teerajad täis ning oli tükk tegemist liikuda nendega koos nii, et neile peale ei astuks.

Üle oja viivale sillale jõudes võttis rännulisi vastu võimas konnade koor. "Konnadel on laulupidu!" hõikas väike matkasell looduse imet kuulates ja vaadates.

SOS Lasteküla pere on sügavas leinas. Meie hulgast on lahkunud SOS Lasteküla nõukogu esimees Peeter Lepik, suure südamega missiooniinimene, kes aitas 28 aastat kaasa sellele, et vanemliku hooleta lapsed saaksid elada armastavates ja õnnelikes kodudes.

Esimese eraettevõtlusel põhineva advokaadibüroo omanikuna oli just tema see, kelle poole rahvusvaheline organisatsioon 1993. aastal juriidilise abi saamiseks pöördus, et teha ettevalmistusi SOS Lasteküla loomiseks Eestis. Peeter ei kõhelnud hetkekski – ta võttis enda kanda suure ja vastutusrikka rolli teha kõik,  et saada Eesti Vabariigi valitsuselt heakskiit SOS lasteküla loomiseks.

Ta oli 1995. aastal asutatud Eesti SOS Lastekülade Ühingu asutajaliige ning tänu tema professionaalsusele ja läbirääkimisoskustele õnnestus lasteküla toetajate ringi kaasata kaalukaid arvamusliidreid. See oli algusaastatel kriitilise tähtsusega.

SOS Lasteküla otsib pere, kes elab Kesk-Eestis või pisut kaugemal ning oleks valmis jagama hoolivust, mõistmist ja oma kodu poisiga, kelle käitumine võib pakkuda väljakutseid ja kelle kasuvanemaks olemine nõuab suurt pühendumust ja rahulikku meelt.

Pere poolt soojus, turvatunne ja mõistmine, lasteküla poolt igakülgne nõustamine, tugi ja materiaalne toetus.

Kes ütles, et piprakooke võib küpsetada ainult jõulude ajal ning lihavõttepühadel peab värvima just kanade käest saadud mune? Miks ei võiks tuppa lasta päris tibusid ning meisterdada munakesed vildist ja kanakesed paberist? Võib küll!

Lõuna-Eesti pered alustasid pühade ettevalmistusi juba enne pühade saabumist. Kui käsitöötunniks oli vildist töö vaja teha, otsustati just armas tibu meisterdada, millega pühade ajal pere rõõmustada.

Lihavõttepühad Keila lasteküla peredes möödusid suure õhina ja tegutsemise tähe all. Üle pika aja said erinevate perede lapsed õues ühiselt koos möllata ning seda pikisilmi oodatud võimalust kasutati perede poolt täiega ära!

Kõigepealt võeti peredes väga tõsiselt ette munade kaunistamine ning selleks kasutati nii traditsioonilisi munade värvimisvõtteid kui leiutati ka täiesti uusi. Näiteks punuti munadel armsad "kasukad" selga värvilise lõngaga. Ideid oli lastel palju ning üksteise võidu valmisid imelised ja väga erilised munad.

Juuru lasteküla pered korraldasid Ülestõusmispühade suurejooneliseks tähistamiseks uhke Lihavõttepühade munanäituse, millest võtsid osa kõik külas elavad lapsed ja täiskasvanud. Pere iga laps võis näitusel osaleda individuaalselt aga kes soovis, sai üles astuda ka tiimidena.

Vilkad nobenäpud asusid munade kavandeid välja mõtlema juba mitu päeva varem ning samuti koguti hoolega erinevaid materjale ning otsiti välja värve, millega mune kaunistada, et tulemuseks saaks ainukordsed ja väga erilised lihavõttemunad. Väikesed kunstnikud nautisid kogu protsessi väga ning oma kätetöö kogu külale vaatamiseks esitamine oli nii münegi pisikese kunstniku jaoks elu esimesel näitusel osalemine.

Lastekülas on palju lapsi, kes vajavad õpetamises igapäevast tuge ning individuaalset lähenemist. Väga paljude laste puhul tavalised õpetamismeetodid ei sobi ning tuleb läheneda teisiti, et lapsel säiliks huvi ja ta oleks motiveeritud pingutama ka olukorras, kus lihtsam oleks käega lüüa.

Emad püüavad kõiki oma lapsi toetada, kuid kuna lapsed on keerulised ning õppeained sageli rasked, tekkis mõte kutsuda peredele appi vabatahtlikud.

Juuru lastekülas vajas abi kuus last, üks 7. klassi ja kaks 8. klassi noort ning kolm last, kes käivad 4., 5. ja 6. klassis.

Seoses abivajaduse kasvuga otsime peresid, kes on valmis pakkuma kodu lastele, kes on kriisi või tundeelu häirete tõttu sunnitud ajutiselt oma bioloogilisest perest lahus elama. Kui tunned, et Sinu peres on nende laste jaoks piisavalt heatahtlikkust, soojust ja valmisolekut, siis anna meile endast märku. Teie poolt soojus, turvatunne ja mõistmine, meie poolt igakülgne nõustamine ja materiaalsed vahendid. Eriti oodatud on pered, kes on varasemalt läbinud hooldusperedele mõeldud PRIDE koolituse.

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

 Liiga suureks kujunenud remondiarved, kütusekulu ning sõidukite amortisatsioon on peamised põhjused, miks külad oma senised sõiduvahendid uuemate vastu peavad vahetama. Meie lastekülad asuvad keskustest eemal ning ilma sõiduvahendita ei pääseks pered küla lähiümbrusest kaugemale.

„See oli nii äge kogemus meie perele ja tõestas taas veenvalt, et on vaja oma negatiivsetest hoiakutest lahti saada ning kõik on võimalik!“ on ema Karin oma pere saavutuse üle äärmiselt uhke.

Kõik sai alguse sellest, et emme postkasti saabus kiri, mis kutsus lapsi Tartu Maratoni lastesõitudest osa võtma. „Nägin kirja ja mõtlesin, et oleks küll vahva, kui lapsed maratonisõidul osaleksid,“ meenutab Karin. „Aga siis mõtlesin kohe, et meil pole ju suuski ning kohe seejärel, et nad on ju väikesed ja täitsa ilma kogemusteta, nad ei saa hakkama, ehk järgmine aasta.  Kohutav, kuidas ma võisin nii üldse mõelda, muidugi saavad nad hakkama!“

Vabariigi 103. aastapäeva eel avalikustas Delfi 103 silmapaistvat Eesti inimest, kelle teod on meile kõigile südamesse läinud. Väga suur au, et nende eriliste inimeste hulka on valitud ka SOS emad Liidia Paulus, Karin Klaus, Jaanika Jakimainen, peretugevdusprogrammi perede tugitöötaja Moonika Pukk ja SOSi pikaajalised vabatahtlikud Ave Kikas ja Eleonora Karu

Me oleme täiesti veendunud, et kõik SOS Lasteküla armsad inimesed on täiesti erakordsed aga seda suurem on rõõm, et meie ägedaid inimesi tunnustatakse ühiskonnas ka laiemalt. Palju õnne kõikidele silmapaistvatele inimestele!

Neljateistkümnendat korda toimuv Tallinna Talvefestival leiab tänavu aset 14.-21.veebruaril Tallinna erinevates kontserdipaikades. Traditsiooniliselt saab kuulata klassikapärle, aga kutsume ühtlasi üles ühinema heateoalatusega "Tõsta pilk ja ava süda". Kampaaniaga toetame SOS Lasteküla, et aidata andekatele lastele muusikainstrumente soetada. Festivali korraldab Muusikute fond PLMF, kunstiline juht on Pille Lill. 
"Oleme südamest tänulikud, et PLMF soovib toetada SOS Lasteküla laste muusikaharidust", rõõmustab SOS Lasteküla partnersuhete- ja kommunikatsioonijuht Katri Laiv. "Lapsed, kes meie juures elavad, on paljust ilma jäänud ning muusika on päris mitmetele nende hulgast päästerõngas, mille kaudu oma emotsioone välja elada ning maailma mõista. Kogutud annetustega toetatakse pilliõpet muusikakoolides ja huviringides, instrumentide soetamist ja muusikateraapiat. Usume, et muusika mõjul kasvavad meie juures lapsed, kes täisealisena tõstavad samuti pilgu ning avavad abivajajale südame", lisab Katri Laiv.

2020. aastast alates on võimalik enammakstud tulumaksust kogusumma või osa heategevuseks annetada. Selleks tuleb e-maksuametis tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud ühing välja valida. Annetada saab kuni kolmele saajale ning ükski annetus ei tohi olla väiksem kui 1 euro. Annetada võib kogu tagasisaadava tulumaksu summa või osaliselt. Osalise annetuse korral saab annetaja ülejäänud raha pangakontole või soovi korral jätta oma ettemaksukontole.

Mõnikord võib lapsevanematel olla keeruline üles ehitada kiindumussuhet, vähendada lapse hirme ja suurendada turvatunnet ning samal ajal enda eest nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui vaimselt hoolitseda, et jaguks energiat, mida oma lastele anda.

Tugiteenuste pakkumisega julgustavad pikaaegsete kogemustega nõustajad vanemaid murede korral abi küsima, et koos leida kõige sobivam viis probleemide lahendamiseks.

Eesmärk on, et kõik pered leiaksid just endale sobiva toetaja, kellele juletakse oma pere probleemidest rääkida, et koos õnneliku ja rahuldust pakkuva pereeluni jõuda.  

SOS Lastekülas jookseb ringi 175 väikest väga hoitud ja suure armastusega hellitatud last. Sügavale südamesse on aga neil kõigil olnud ära peidetud üks hinge mattev valu – mind ei ole kellelegi vaja. Lastekülla jõuavad just need lapsed, keda mitte keegi pole tahtnud – ei oma ema ega isa, ükski sugulane ega need kümned pered, kes otsivad lapsendamiseks last. Nad on olemas aga ometi üksinda jäetud.

SOS emad on suutnud neile lastele tagasi anda imetillukese osa tõelisest lapsepõlvest ning ladunud uuesti üles väikeste katkiste hingede enesekindluse vundamendi. Aga päris kõike ei suuda ka emad.

Margarita on viie lapse ema ning tema peres kasvavad kaks 9aastast ning 10., 15. ja 16aastased lapsed.  Margarita on uhke, et kõik tema lapsed on väga abivalmid, saavad koolis õpetajatelt kiita ning on  arvutis ja telefonis surfamise asemel huvitatud oma kätega asjade meisterdamisest, põnevatest lauamängudest ning koos perega jõuluetenduse ettevalmistamisest.

Ema Margarita käis oktoobrikuus oma lastega koolis arenguvestlustel ning ta süda on emauhkusest tulvil. Tagasiside, mida ta oma laste kohta sai oli väga julgustav ja innustav.

Kevadine ootamatu koroona-aeg karastas SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi peresid ning sundis perede tugitöötajaid neid faktide asemel hoopis intuitsiooniga aitama.

Merike ja Aire tegutsevad SOS Lasteküla Harjumaa peretugevdusprogrammis perede tugitöötajatena juba pikki aastaid. Selle aja jooksul on nende töös olnud nii suuri võite kui valusaid tagasilööke. „Perede eest ju nende elu elada ei saa ning nii me loodame, et hea sõna, probleemide varajane märkamine, pidev toetus ning õigel ajal abi saamine suudavad allakäigutrepile suunduva pere kui mitte trepist üles kõndima, siis hetkeks seisatamagi panna,“ ütleb Merike.  „Et kui meie näol on olemas inimene, kelle abiga on võimalik oma pereelu päästa, nii et lapsi ei peaks emast-isast eraldama, siis kas see võimalus on perede arvates nende ühist pingutust väärt?“

UEFA lastefond otsustas rahastada Juuru SOS Lasteküla lähedusse väikese jalgpalliväljaku rajamist. Väljakut saavad kasutada lasteküla lapsed ja samuti kogukonna noored jalkamängijad.

UEFA lastefond jagas miljon eurot võrdselt 20 laureaadi vahel, mis tähendas igale toetuse saajale 50 000 eurot. Laureaadiks saamiseks pidi vastama mitmele tingimusele, sealhulas kaitsma oma riigi laste huve. SOS Lasteküla esitas auhinnale Eesti Jalgpalli Liit.

Külasta restorane ajavahemikus 21.-27. september ning palu restorani arvele lisada 1 euro SOS Lasteküla toetuseks.

Sel suvel koputavad särasilmsed noored heade inimeste ustele Eesti erinevates paikades, et koguda annetusi SOS Lasteküla perede heaks. Kui seni on uusi püsiannetajaid värvatud kaubanduskeskustes, siis piirangute tõttu tehakse suvisel perioodil seda ukselt uksele. Augustikuus võib särtsakaid noori näha Põltsamaal ja Jõgevamaal.

Ema Karin räägib oma pere kõige väiksemate laste esimesest laagrikogemusest, sellele järgnenud stressist kodus ning sellest, et emad võivad laste laagris viibimist palju raskemalt üle elada kui lapsed ise. „Olin kuulnud tagasilöökidest ja nüüd sain ka oma nahal neid tunda, Tundsin end süüdi, et kas olen midagi valesti teinud või ma pole hakkama saanud.“  Milliseid soovitusi annab Karin vanematele, kelle lapsed lähevad esimest korda laagrisse: 

Surrogaatvanemluse seadustamine tekitaks ühiskonda paradoksaalsel kombel senisest rohkem vanemliku hooleta lapsi, kelle eest peab hakkama vastutama riik, leiab SOS Lasteküla juhatuse liige Margus Oro.

Murelike nägudega noorpaar, kes saatuse tahtel püüab saada Ukraina surrogaatemalt last ja kogub selleks sotsiaalmeedias raha – sellised kaadrid tekitavad mõistagi tuhandeis vaatajais kaastunnet ning küsimuse, miks nad ei tohiks saada seda kõike siin, Eestis? Lihtne vastus - Eesti on arenenud riik, ent küllap jääb sellisest selgitusest paljudele väheks. Võib-olla piisab sellest, kui öelda, et lapsi ei peagi saama kuskilt tellida? Jah, on kurb tõdeda, et mõned vanemad muudmoodi bioloogilisi lapsi ei saa, aga midagi pole teha – inimeste võimalused pole võrdsed. Alati jääb ju võimalus lapsendada. Kui aga sellestki jääb väheks, siis tuleb rääkida pikemalt laste – just laste, mitte lastest unistavate vanemate - õigustest.

Sel suvel koputavad särasilmsed noored  heade inimeste ustele, et koguda annetusi SOS Lasteküla perede heaks. Kui seni on uusi püsiannetajaid värvatud kaubanduskeskustes, siis piirangute tõttu tehakse suvisel perioodil seda valdavalt ukselt uksele.

„Asjad ei armasta lapsi. Inimesed armastavad,“ kõlab SOS Lasteküla tunnuslause. Kui laste toetamiseks loodud mittetulundusühing küsis eriolukorra ajal Huaweilt toetust, siis leidis ta mõistmist. Teisipäeval Kultuurikatlas asutamist tähistanud Huawei Technologies Eesti andis SOS Lasteküla patroonile Kristi Kallasele üle tšeki 5000 eurole.

10. juunist on avatud noore fotokunstniku Yulia Bogacheva virtuaalfotonäitus SOS Lasteküla lastest. Yulia on jälginud lasteküla lapsi kaks aastat ning saanud nendega lähedase kontakti. Näitus jutustab loo suureks saamisest asenduskodus kasvava lapse pilgu läbi.  

Leelo Tungal on öelnud kuldsed sõnad: "Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib. Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas." Mida meenutavad SOS Lastekülas kasvanud lapsed, kes on suureks sirgunud ning kellest mitmed nüüd juba ise hoolitsevad emmed ja issid? Milline on unistuste kodu, kus lapsed tahaksid elada, mis teeb lapsepõlvest õnneliku aja ning kuidas mässumeelne teismeliseiga rahulikumalt läbi elada?

Lugude jutustaja, peretraditsioonide hoidja, lastega maailmaasjade arutaja ning emme, kellele üle kõige maailmas meeldib oma suure perega koos olla. Karin on emme, kes kasvatab SOS lapsi oma isiklikus kodus.

Ekstreemsporti armastav Elena on kuue lapse ema, kes teeb kaasa kõik vallatused, mida tema poisid ja tüdrukud välja mõtlevad ning kelle salanipiks laste ja suurte inimeste südamete võitmiseks on positiivne ellusuhtumine.

Merle teekond SOS emaks saamisel algas juba enne, kui valmisid esimesed SOS Lasteküla majad Eestis, aastal 1994. Merle oli siis vaid 32-aastane. Ta on SOS Lasteküla emadest ainuke, kel oli võimalus omandada vajalikke kogemusi Ääsmäe laste varjupaika rajatud eelperega töötades. Ta on esimene ema Eestis, kes alustas nelja lapsega pereelu täiesti uue kontseptsooni kohaselt. Ema, kes on lastekülaga koos kasvanud, teinud koos lastekülaga läbi kõik tõusud ja mõõnad, kogenud nii kahtlusi, rõõme, hirme kui õnnejoovastust ja saanud emaks 16 korda.

Ema Larissa südames on kodu neljateistkümnel lapsel. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks enne kui nad kohtusid ema Larissaga. Väga sügavale südamesse on pugenud ka abikaasa neli poega.  

Ema Maire astus SOS Lasteküla väravast sisse 15 aastat tagasi, sai ühe hetkega viie väikese lapse emaks ning tundis lapsi esimest korda nähes tõelist ja sügavat emainstinkti, mis on suunanud teda kogu tema senise SOS ema elu.

2005. aastal nägi Maire täiesti juhuslikult ajalehes kuulutust, kus otsiti SOS Lastekülla ema. Maire ise elas sel ajal Tartus ja pidas kondiitri ametit. Tema peres oli aeg, kus üks tütardest oli endale oma kodu rajanud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas, mees aga viibis tihti kodunt kaugel komandeeringutes. Kuulutust lugedes tundis Maire mingit isemoodi tunnet ja kummalist igatsust ning tabas ennast mõttelt, et kas see on minu võimalus jagada armastust ja tähelepanu, hellust ja turvalisust armastusest ilma jäänud lastele? Järgmisel hetkel oli Mairel juba sisimas otsus tehtud ning valmisolek pakkuda end nendele lastele emaks. Nüüd jäi üle vaid pereliikmetele oma ideest rääkida ja nendelt nõusolek ning heakskiit saada.

Eriolukord ja sellega kaasnenud võimalus külastada vaid kodurestorani ja oma koduaia kohvikut on SOS ema Liilia pannud katsetama ja nuputama viise, kuidas tutvustada lastele toite, mida seni kõige suurema õhinaga pole söödud. Kuna tundub, et kogu maailma emade kanda on nüüd kõik oma pere söögikorrad ning seda kolm-neli korda päevas ja seitse päeva nädalas, nõuab see emadelt senisest suuremat planeerimist, pingutamist, nuputamist, loomingulisust ning muidugi aega, et kogu pere mitmekesiselt söönuks saaks. Tihti võib ka tunduda, et vapper ema on kogu pere lemmikmenüüle juba mitu tiiru peale teinud ning vaja on avastada uusi toite ja maitseid. Aga kuidas seda teha?

Teatame sügava kurbusega, et eile lahkus meie hulgast armastatud Põltsamaa lasteküla pereisa Robert. Südamlikku ja alati abivalmis Robertit jäävad leinama armas abikaasa Liidia, lapsed Tauno ja Eha lastega, Moonika, Asko, Sander, Siret, Sandra, Oliver, Andri ja kogu SOS Lasteküla pere.

Lasteküla perede lemmikpüha, lihavõtted on vallandanud nii suurte kui väikeste inspiratsiooni ja loovuse! Koos emmede ja issidega meisterdati mune nii sibulakoorte, munavärvide, humoorikate kleepsude, sulgede, tuttide ja täppidega. Vallatud munad kaunistavad perede söögilauda ning kapipealseid veel pikka aega pärast pühasidki!

Täna, 1. aprillil toimub heategevuslik virtuaalpidu, kus astuvad üles Beach Grindil esinevad eesti artistid ja mille eesmärk on toetada SOS Lasteküla laste muusikaharidust. Kell 16.00 algav ülekanne on nähtav ja kuulatav aadressil www.beachgrind.ee ja kestab südaööni.

Tiina oli esimene ema SOS Lastekülas, kes võttis 2014. aastal kolm vanemliku hooleta õde-venda kasvama oma koju. Tänaseks on SOS Lasteküla nime alla koondunud mitmed Eesti eri piirkondades elavad pered, kes avanud oma südame teisest vanemast sündinud lastele. Hetkel ootavad armastavaid perevanemaid lapsed, kes soovivad sel aastal kolida uutesse vastvalminud kodudesse Harjumaal.

IRIS JANVIER moemaja alustab aastat heategevuskampaaniaga „Hingelt ilus!“, annetades aasta jooksul iga müüdud eseme pealt osa tulust SOS Lasteküladele teraapia ja eriabi osutamiseks. Kampaaniaga soovitakse kaasata ka teisi väikseid kuid vapraid loovettevõtteid.

Kinnise asutuse juhina karastunud Moonika on pühendanud oma elu perede aitamisele, kus lapsed elavad emast-isast eraldamise ohus ning kodu kaotamise hirmus. Moonika tööle asumisele aitasid kaasa sajad suure südamega eestimaalased.

2019. aasta 4. mail koputasid 260 tudengit üle Eesti lahkete inimeste ustele ning kogusid annetusi SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi avamiseks Viljandi vallas. Ühe päevaga koguti 69 292 eurot ning programm avati Viljandis üheksa päeva hiljem, 13. mail. Keeruliste perede kaitseingliks sai Moonika, kes on hingepaisid ja kogemusi õnnelikuma elu elamiseks jaganud nüüdseks pea kaks aastat.

Eesti esimene ja suurim lasteküla, Keila SOS lasteküla valmis 1994. aastal ning planeeriti elukohaks kokku 96 lapsele ehk kaheteistkümnele kaheksaliikmelisele perele. Nüüdse kolimise eesmärk on anda perevanematele piisavalt iseseisvust ning luua võimalus toimida tavalise perena, kus vanemad lihtsalt juhtumisi ei ole bioloogilised. SOS uued kodud pole mitte mingil viisil äratuntavad - see tähendab, et naabrid ei pruugi teada, et nende kõrval elab SOS pere, kui pere ise sellest teada anda ei soovi. See omakorda vähendab laste sildistamist ja sotsiaalmulli teket.

Lihtne on armastada häid lapsi aga kuidas armastada neid, kes teevad su elu põrguks? Lapsi, kelle eest pead peitma nuge, kaitsma ennast ja teisi pereliikmeid ning olema alati valmis äkilisteks vihasööstudeks? Oma lapse nimel on iga ema ilmselt kõigeks valmis. Aga kas me armastaksime lapsi, kes ei vasta meie ootustele tingimusteta ka siis, kui nad on hoopis teiste vanemate lapsed?

Tänasest algav SOS Lasteküla sotsiaalkampaania #OlemeKoos juhib lapsevanemate tähelepanu lastega päriselt koos olemisele. Kuigi tehnoloogia haarab järjest enam nii suurte kui väikeste tähelepanu, igatsevad lapsed vanematega veedetud aega. SOS Lasteküla algatus kutsub üles jagama lastele armastust ja ühiseid hetki, mitte uusi mänguasju ega ekraane.

Isabella on ilus, keskmisest pikemat kasvu, rühikas, pähkelpruunide juustega Viimsi tütarlaps. Tal on palju huvisid, koolis läheb hästi, suhtleb palju sõbrannadega ning tal on väga hoolitsev pere. Mitte keegi tema sõpradest ja lähedastest aga ei aimanud, millist ränka saladust Isabella ligi neli aastat kõikide eest kiivalt varjas. Kui saladuse kandmise paine viis mõtted suitsiidini, leidis ta viimaks endas jõu oma suur valu avalikuks teha. 

Oma loo on Isabella nõus rääkima SOS Lasteküla poolt algatatud kampaania #OlemeKoos raames, et julgustada teisi oma muresid lähedastega jagama.

Kui kaks õde ja vend SOS Lastekülla jõudsid, oli noorem õde kolme ja vanem õde kümneaastane.  „Kas seda võib süüa?“ küsib väike tüdruk, leides maast söögikõlbmatu asja. Juba esimesel õhtul sai nende SOS ema aru, et toidu teemal tuleb neil veel väga palju pisaraid valada.

9. augustil Paides toimunud Arvamusfestivalil vedas SOS Lasteküla vestlusringi "Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad hukutavad Eesti riigi?" Vestlusringis osalejad tõid vestluse jooksul välja väga palju abistavaid,  ilusaid ja vajalikke mõtteid ning ettepanekuid, mida tasuks kõrva taha panna ning ikka ja jälle endale meelde tuletada, kui on rasked ajad.

MTÜ Oma Pere, SOS Lasteküla Eesti Ühing ja Sotsiaalkindlustusamet allkirjastasid septembrikuus lepingu, et toetada Harju-, Rapla- ja Järvamaal elavaid perekondi, kus kasvav(ad) laps(ed) on lapsendatud, perekonnas hooldusel või eestkostel või kes ootavad last oma perekonda. Kõigil soovijatel on võimalus pöörduda psühholoogi või superviisori poole ja võtta osa grupitööst.

2. septembril toimunud Heategevuslikul Restoranidepäeval kogusid 30 restorani üheskoos 8320 eurot SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis osalevate perede aitamiseks, annetades 10% kõikidest selle päeva arvetest SOS Lastekülale. Viie aasta jooksul on tipprestoranid lasteküla toetanud kokku 39 000 euroga.

28 tipprestorani koguvad Heategevuslikul Restoranidepäeval raha raskustesse sattunud perede aitamiseks

Esmaspäeval, 2. septembril kingib 28 restorani 10% kõikidest selle päeva arvetest SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis osalevate perede aitamiseks. Need on pered, keda võib ähvardada oht laste perest eraldamiseks. SOS Lasteküla tugitöötajad püüavad peret tervendada niivõrd, et lapsed jääksid oma päris ema ja isaga kokku ega peaks lastekülla elama minema.

Paides toimunud Arvamusfestivalil otsis SOS Lasteküla vastust küsimusele, millist elu elavad tänapäeval noored, kes on sattunud väga keerulistesse probleemidesse ning keda meie ühiskonnas kiputakse lootusetuteks juhtumiteks pidama. Arutelus toodi välja, et kuigi abi iseenesest on justkui olemas (on palju organisatsioone, kes tegelevad probleemsetele noortele abi andmisega), siis keerulisi noori need abipakkumised paraku ei kõneta.

Ühel mõnusal õhtul istus SOS ema Karin kogu perega elutoas diivanil ja vaatas telekat. Televiisorist tuli reklaam, kus väike tüdruk julgustas oma issit välja minema ja neile uut ema leidma. Sellest vihjest sündis tol õhtul nende pere eriline lugu. Karin uuris oma väikestelt kaksikutelt, kes juba mitu aastat nende pere täieõiguslikud liikmed, kas nad mäletavad oma päris esimest ema. Ja kas nad mäletavad, et neil on tegelikult kaks emmet – üks, kes neile elu andis ja teine, kes neid kasvatab. Üks väike kaksikutest hüüdis rõõmsalt, et jah, teab küll ja mäletab ka oma esimest ema. Hetk hiljem hakkas tüdrukuke suure õhinaga kirjeldama, et kui nad oma esimeses kodus olid, millised siis nägid välja nende voodid ja kuidas üks emme sõbranna neile need voodid tõi ja et tema tuba polnud veel päris ära remonditud aga kui ilus kõik oli!

Miks satuvad korralikest peredest pärit lapsed halvale teele? Kas vanemate halb eeskuju viib alati selleni, et lapsed on teismelisena ja täiskasvanuna omamoodi nõiaringis, kordavad oma vanemate vigu ega suuda oma pereeluga hakkama saada? Kas seadusega korduvalt pahuksis olnud noortel on üldse võimalik korralikuks inimeseks saada? Kui oma vanemad ei oska või ei suuda tuge pakkuda, siis kellele üldse võib loota?

SOS Lasteküla poolt algatatud heategevuslik restoranidepäev toimub esmaspäeval, 2. septembril. Päeval, mil suur osa Eesti lapsi alustab uut kooliaastat peame kahjuks tõdema, et Eestis on palju lapsi, kelle jaoks kooli algus ei ole kõige positiivsema alatooniga või unustatakse see päev peres sootuks.

9. augustil kell 14-15.30 toimub Arvamusfestivali noorte alal arutelu "Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?" Vestlusringi eestvedajaks on SOS Lasteküla Eesti Ühing. Arutelus saavad sõna noored õigusrikkujad, kes räägivad oma isiklikele kogemustele toetudes, mis viis neid juba väga noorelt seadusega pahuksisse ning mis osutus selleks päästerõngaks, mis  neid siiski päris sügavikku kukkumisest päästis.

Eesti kapitalil põhinev ettevõte Multipur OÜ annetab iga soojustatud kuupmeetri pealt 1 euro SOS Lasteküla laste toetuseks.

G4S Open Golf tähistab 16. augustil Niitvälja golfikeskuses oma 10. sünnipäeva! Juubeliürituse raames toetab G4S Keila SOS Lasteküla noori, et nende huvihariduse võimalusi suurendada.

SOS Lasteküla kuulutab XXVII laulupeol „Minu arm“ välja vahva joonistamisvõistluse, kus saavad osaleda kuni 19aastased lapsed ja noored. Kõikide laulupeo ajal kohapeal joonistatud piltide seast valib žürii välja üheksa pilti, mis pannakse rahvahääletusele. Kolmest rahvahääletuse võitnud pildist saavad SOS Lasteküla 2019. aasta ametlikud postkaardid.

Tänavune emadepäev möödus SOS emadele väga üllatusterohkelt. A Le Coq Arena jalgpallistaadionil asuvasse hubasesse kohvikusse oli kaetud pidulaud ning enne kui emad said head ja paremat maitsma hakata, andis imearmsa kontserdi hõbehäälne Helin-Mari Arder, kes laulis kõikide emade rõõmuks nii vanemaid laule kui ka päris uusi laule oma värskelt ilmunud plaadilt „Sinine“.

SOS Lasteküla osaleb tänavusel Arvamusfestivalil noortealal teemaga “Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad (hukutavad Eesti riigi)?

Laupäeval üle Eesti lahkete inimeste ustele koputanud 250 Southwestern Advantage Eesti programmi tudengit kogusid ühe päevaga 69 292 eurot, mis on kõigi aegade rekordtulemus. Annetusi koguti SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi avamiseks Viljandi vallas. Programm alustab Viljandis tööd juba 13. mail.

Laupäeval, 4. mail koputab 260 tudengit üle Eesti heade inimeste ustele, et koguda raha SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi avamiseks Viljandi vallas. Southwesterni tudengite eesmärk on koguda ühe päevaga 65 000 eurot.

Maitsenaudinguid pakkuv gurmeetoitude valmistaja Gourmet Club meisterdas spetsiaalselt SOS Lasteküla peredele mõeldes imelise tordi.

Oled mõelnud, et sinu elus võiks olla veel rohkem rõõmu ja armastust? Pere võiks suureneda ja lapsi võiks rohkem olla? Võibolla soovid oma elus pöörata uue lehekülje?

Südamlikud õnnesoovid Pillele ja Ennule nii ägeda poja kasvatamise eest, kes esindas Eestit tänavusel Eriolümpia MM-l jalkatiimi koosseisus Abu Dhabis!

SOS Lasteküla koostööpartner jalgpalliklubi Kalev hakkab sel hooajal oma igakuiste Suurte Mängude kogu piletitulu annetama lasteküla lastele.

Eesti ühiskonda on viimasel ajal üha enam „imbunud“ probleemsed lapsed. Nad jäävad silma avalikes kohtades, kus vanemad ei suuda oma väikesi põnne korrale kutsuda. Need on lapsed, keda teiste laste vanemad üritavad aiarühmast välja tõrjuda, sest nad teevad teistele lastele liiga. 

1Partner Kinnisvara meeskond otsustas jõulude eel oma kontoris läbi viia heategevuskampaania SOS Lastekülas kasvavate laste heaks ning üheskoos koguti vanemlike hooleta laste jaoks 1300 eurot. Pidulik üleandmistseremoonia toimus sel aastal ning juba on ka teada, millele kogutud raha kulutatakse.

Virumaa Teataja ajakirjanik Margus Martini intervjuu Raul Palgiga, kes ülikoolis õppimisele ja mitmetele tegevustele lisaks jõuab end pühendada ka SOS Lastekülale, kelle esindajana otsib ta püsiannetajaid.

Kes on Eesti moodsate aegade üks andekaim laululooja, kes viimase 15 aastaga loonud tippartistidele üle 120 laulu? Kes esindas Eestit lauljana Euroopa popimal lauluvõistlusel ja jäi seitsmendaks?

SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevjuht Margus Oro nimetas Lasteküla hea tahte saadikuks laulja, laulukirjutaja, kitarristi ning produtsendi Stig Rästa.

Mitu aastat tagasi elas ühes Eestimaa suure linna tavalises elamupiirkonnas pere - kaks täiskasvanut ja mitu väikest last. Perre sündis peagi veel üks laps. Mõni kuu pärast lapse sündi hakkasid linnas levima kuulujutud, et laps on juba mitu päeva surnud, kuid keegi pole seda märganud. Uurimisel selgus, et laste vanemad olid joodikud, kes saadud lastetoetused kohe maha jõid, lastele aga süstiti viina, et nad ei karjuks. See kõik juhtus suures linnas, mitmekorterilises majas. Kas tõesti ei märganud mitte keegi, et seina taga elavas peres toimub midagi kahtlast - pidu käib aga last ei ole näha ega kuulda?

Eestis eraldatakse igal aastal keskmiselt 250 last oma vanematest, abivajavaid lapsi on tuhandetes. Lapse jaoks on see katastroof, olgu tema ema või isa millised tahes. Me ehitame aina juurde maju ja külasid, kuhu paigutada lapsi, kes oma kodus elada ei saa. Koolitame perevanemaid, kes armastaksid teiste emade lapsi ning võtaksid enda juurde kõik need õed-vennad, kes keerulises peres järjest juurde sünnivad. Me maksame suurt pearaha nende laste eest, kes ei ela oma kodus ning need kulud tõusevad riigi jaoks igal aastal. On see mõistlik? 

Lastel on kodus turvaline olla, nende tervis on kontrolli all ning õppeedukus normaalne. Ema ei tarvita alkoholi ning näeb koos isaga vaeva, et pere võlakoorem väheneks. Tundub täiesti tavaline pere? Kuidas võtta - aasta ja 10 kuud tagasi ähvardas seda peret reaalne laste äravõtmise oht.

Maarika suhestub raskustesse sattunud peredega läbi iseenda elus toimunud valusate kogemuste. „Jah, ma tean, mida tähendab alavääristamine kodus, psühholoogiline vägivald, pidevalt ohvri rollis olemine ning kuhu see inimese võib viia.“ Tänasel päeval nõustab Maarika ummikusse jooksnud peresid SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis perede tugitöötajana. „Minu vähim eesmärk on juba peaaegu uppunud pere korrakski veepinnale saada, et nad kasvõi üheks hetkeks kogeks seda võimsat tunnet, mida tähendab iseseisvalt hingata.“ Sageli saab sellest aga alguse pere teekond, mis väga tihti viib võiduka lõpuni.

1. klassi tüdrukut tahetakse juba kolmandat aastat klassi kordama jätta; pikka aega töötu pereema ei julge tööd otsida, sest kardab, et ta ei kõlba mitte kuskile; ravi vajavale puudega lapsele unustavad vanemad ravimeid anda; kaheaastane laps veedab päevi elutoas auto turvahälli aheldatuna. Selline on paljude perede argipäev, mida näeb väga lähedalt perede tugitöötaja, kes tegutseb SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis.

12 aastat on Narvas tegutsenud SOS Lasteküla peretugevdusprogramm, mille hingeks ja südameks on neli võimast ja isikupärast naist – Svetlana, Žanna, Jelena ja Julia. Nende suurim eesmärk on näidata keeruliste perede lastele, et kui ka oma vanemaid alati muuta ei õnnestu, saavad lapsed teha teistsuguseid valikuid. 800 lapse ja 300 pere jaoks on nad inimesed, kellele võlgnetakse oma teine elu.

SOS Lasteküla ema Urmi pere elutoas on üks suur riiul läbinisti karikate, medalite ja diplomite päralt. Sport on selles peres au sees ning auhinnad kuuluvad kõik selle pere lastele, kes on need erinevatel võistlustel võitnud. Küll kabes, jalgpallis või lauatennises.

Isaks olemise sügavaim saladus on tegelikult imelihtne – ole kohal, kuula oma lapsi ning näita, et sa ka tegelikult neist hoolid. Ei ole vaja palju raha, ei pea elama uhkes majas ega töötama kõrgetel ametikohtadel. Igaühel meist on üks ressurss, millest piisab – aeg. Seda peab lihtsalt oskama hästi kasutada.

Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole mitte kunagi hetkekski kahetsenud.

Irina on lastega töötanud 30 aastat. Tema kaks tütart on tundnud kodusoojust, ema ja isa armastust ning täit tähelepanu. Eelmisel aastal tegi nende pere aga elumuutva otsuse – võtta oma perre elama neli vanemliku hooleta last. Sügaval südames oli soov selleks julgeks sammuks juba ammu olemas, viimaseks otsustavaks tõukeks sai SOS Lasteküla ema ja isa otsimise kampaania eelmisel sügisel.

Varsti juba paar aastat on Tiina olnud SOS Lasteküla ametlik pereema, kes kasvatab hoole alla võetud lapsi oma kodus.

Maaliliselt kaunis väikeses maakohas elaval Pillel ja Ennul on viis last. Kaks bioloogilist ning kolm kasulast, kes on jäänud ilma oma päris ema ja isa armastusest. Nad on pere, kes on võtnud enda juurde ja südamesse lapsed, kellega mitte keegi teine 24 tundi ööpäevas koos elada vist ei suudaks. Kõige keerulisem kasupoeg on nende juures elanud 9 aastat ning kuigi on hetki, mil muidu nii rahulikud isa Enn ning ema Pille on murekoorma all kössi vajumas, on nende pere moto: „Ma olen oma lastele nii tänulik!“

Soome SOS Lasteküla jagas 13. detsembril ainulaadseid medaleid “Laste eest”, mis auhinna statuudi järgi omistatakse neile eraisikutele või organisatsioonidele, kes on märkimisväärselt ja tulemuslikult arendanud SOS Lasteküla, mille tagajärjel paraneb vanemlike hooleta laste heaolu.

Personaalse sõnumi, oma firma logoga, kauni ning maailma muutva jõulukingi tegemine on väga lihtne ning võtab vaid mõne minuti. Heategevusliku annetuskeskkonna annetan.ee abil on võimalik ise teha e-kaarte ning suunata nii korporatiivseteks jõulukingitusteks mõeldud raha heategevusse.

SOS Lasteküla korraldab teisipäeval, 30. oktoobril kell 9.30-15 ühisarutelu „Asendushoolduse reform 10 kuud hiljem. Ootused ja tegelikkus.“ Arutelul osalevad oma valdkonna parimad eksperdid ja praktikud Eestist ja välismaalt, et ühise arutelu käigus leida lahendused asendushoolduse päevakajalistele probleemidele.

13-aastane Liliaana oli koolis keskmine õpilane. Vaikne ja tagasihoidlik oli ta juba väikesena olnud. Kui Liliaana koolist koju tuli, läks ta tavaliselt oma tuppa („Mul pea valutab, pikutan natuke“). Tütre tuba koristades leidis ema taskurätikuid, millel oli natuke verd. Vahel oli mõni plekk ka voodilinadel või riietel. 

Millistel vanematel on õnnelikud lapsed? SOS Lasteküla emad puutuvad kokku keerulistest peredest pärit lastega. Kuulates laste lugusid ning ravides nende hingehaavu, oskavad SOS emad oma kogemustele tuginedes välja tuua õnnelike perede valemi. Kui tahad kuuluda nende vanemate hulka, kelle lastest sirguvad õnnelikud inimesed, siis küsi endalt iga päev just neid „kontrollküsimusi“:

SOS Lasteküla emad puutuvad kokku keerulistest peredest pärit lastega. Kuulates laste lugusid ning ravides nende hingehaavu, oskavad SOS emad oma kogemustele tuginedes välja tuua õnnelike perede valemi. Kui tahad kuuluda nende vanemate hulka, kelle lastest sirguvad õnnelikud inimesed, siis küsi endalt iga päev just neid „kontrollküsimusi“:

Lein ei ole seotud ainult surmaga. Lein on muutustega kohanemise aeg.Inimese elus on läbi saanud oluline etapp või suhe: lahutus, sõprussuhe, laps läheb lasteaeda, lapsed kolivad kodunt välja, inimene ei saa halvenenud tervise pärast enam tööd teha või kaotab kodu.

Viimasel ajal on meedias kuumaks teemaks saanud noortekampade kogunemine parkides ja tänavatel ning nende vägivaldne käitumine teiste suhtes. Kui noor käitub vägivaldselt, siis kes on süüdi – kas lapsevanem, kes last kõige paremini peaks tundma, politsei, kes ei jõua igasse parki noori korrale kutsuma või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad, kes pole õigel ajal saanud jälile probleemidele ning pole leidnud võimalusi ja vahendeid selliste noorte „õigele teele suunamiseks“?

SOS Lasteküla ja Southwestern Advantage koostöös 2008. aasta maikuus toimunud heategevuslik aktsioon Kevadkoputus aitas annetuste abil koguda ligi neljandiku peretugevdusprogrammi aasta eelarvest, mille eest sai suvel abi 153 pere kokku 386 lapsega.

Pühapäeval, 19. augustil toimub Põltsamaal suur ja vägev kodukohvikute päev. Maitsvaid suupisteid, toekaid toite ja karastavaid jooke pakub kokku 24 kodukohvikut. Üheks pikaajaliseks kodukohvikutepäeval osalejaks on ka SOS Lasteküla pere, kes juba kuuendat aastat järjest sel päeval toidunautlejaid endale külla ootab.

SOS Lasteküla osaleb 2018.aasta  Arvamusfestivalil Lapsed ja vanemad perelaval laupäeval, 11. augustil kell 16.30-18 väga olulise teemaga "Mis on Eesti lapse hind". Soovime algatada elavat diskussiooni teemal, kelle õigused on tähtsamad - kas laste või vanemate omad ja miks jääb laps tihti pikemaks ajaks vanema(te) juurde, kes temast tegelikult ei hooli.