1. Ei ole olemas probleemseid lapsi ega probleemseid peresid. On probleemidega lapsed ja probleemidega pered. Me kõik oleme aegajalt probleemidega pered.

  2. Halvad sõbrad. Vahel pole sellestki abi, kui lapse/noore kõrval on väga toetav pere ning lapsele on jagunud piisavalt aega. Laps pöörab neile ise selja, ei taha, et teda toetatakse. Ära anna alla, ole oma lapse kõrval ka siis, kui ta pole sinu usaldust mitte millegagi ära teeninud.

  3. Juhuse narrus. Väga lihtne on sattuda traagiliselt lõppeva intsidendi kaasosaliseks. Lähen kellegagi koos kuskile, seal midagi juhtub. Ma lihtsalt sattusin sinna ja sellest juba piisab, et halvad asjad arenema hakkaksid. Väga lihtne on saada külge silt „probleemne noor“.

  4. Vahel peavad lapsed võtma üle vanemate ülesanded. Näiteks hakkama hoolitsema pere nooremate õdede-vendade eest. See ülejõukäiv ülesanne saab stressiallikaks ning laps/noor hakkabki mässama kõigi ja kõige vastu, otsima tähelepanu. Oluline on märgata ja tähele panna inimesi enda ümber. Võibolla vajab sinu tore naaber, lapse kauaaegse klassikaaslase ema või alati heasüdamlik proua, kes iga päev oma koeraga sinu majast mööda jalutab just nüüd üht toetavat pilku, ärakuulamist või lihtsalt tähele panemist? Seda pole ju palju tahetud?

  5. Kui probleemsetel noorel läheb hästi (tal õnnestub oma elu korda saada) saavad nad teistele noortele nõu anda läbi enda isikliku kogemuse. See kogemus muudab nad usaldusväärsemaks kui seda on tugispetsialist või terapeut, kes on koolis saanud küll palju teoreetilisi teadmisi, kuid ise valusaid kogemusi läbi elanud ei ole. Kaasakem selliseid noori nõustamisse rohkem.

  6. Praktikud näevad, et Eestis on väga häid teenuseid neile, kes probleemidesse sattunud. Võtmekoht on – kuidas laps/noor/lapsevanem talle vajaliku abi juurde jõuaks? Uuringud ütlevad meile, et 50% vanematest on ise depressioonis. Kuidas täiskasvanud endaga hakkama saavad, et oma lapsi toetada? Kui inimesel (lapsel/noorel/täiskasvanul) on väga-väga paha, siis ei ole ta emotsionaalselt teistele inimestele kättesaadav, tal ei ole empaatiat. Seda peaks arvestama nende inimestega suheldes. Kogukond (lähedased, sõbrad kolleegid, lapse lasteaiaõpetajad, kooliõpetajad) peaksid märkama neid inimesi ning aitama neil vajaliku abini jõuda.

  7. Me ei tea kunagi, millal on kellegi lõplik põhi käes, millal on see hetk, kus ta kuristiku veerekese peal ette kummardudes langebki tühjusesse ning millal ta astub (iseenda või teiste toel) sellelt veerekeselt tagasi – olulised on inimsuhted! Me peame märkama teisi inimesi enda ümber ja julgema abi küsida ja abi pakkuda.

  8. Probleemidesse sattunud noored toovad oma läbielatud kogemustest välja, et vahel mõtlevad abistajad (sotsiaaltöötajad, psühholoogid, terapeudid, lastekaitsetöötajad, politseinikud) ainult enda peale, kuidas neil oleks lihtsam, justkui tahaksidki probleemidesse sattunud inimesi põhja vedada, et endale tööd saada. Lapsi ümbritsevad paljud spetsialistid, kes justkui ütlevad „Aitäh, laps, et sa meile tööd annad!“ Miks probleemidega noored nii valusalt tunnevad? Aitaja on väsinud – ta ei jaksa ise ka enam teisi aidata. Apaatsus tähendabki ükskõiksust, üleväsimust, läbipõlemist, leiget suhtumist „Ah, mis mina teha saan, nagunii see ei muuda enam midagi!“ Aitaja ei tohi olla samas seisus, kui see, keda ta aitab.

  9. Sildistada ei tohi („Sul on probleemne pere/õde/vend/alkohoolikust isa/sõltlasest ema, sa oled ise ka probleemne!“ Sildistamine algab tänapäeval juba lasteaias, kui rühma tuleb laps, kes pole veel päevagi aias käinud, kuid tema vanemate põhjal järeldatakse, et asjad pole kindlasti hästi ning kõige hea asemel hakatakse lapses nägema vaid halba, selle asemel, et esile tuua ja paljundada positiivseid aspekte. Edulood tulevad neist lasteaedadest, koolidest, MTÜ-dest, kus probleemidega noortega tegeledes suudetakse sildistamisest üle olla.

  10. Suhtumine „Oota inimesest lakkamatult vaid head!“ peaks kehtima igas inimestevahelises suhtlussituatsioonis.

  11. Keskkonnavahetus (teise kooli minek, õpilaskodud, internaadid) võib mõjuda noorele hästi (saab eemale kodukoha atmosfäärist, halbadest sõpradest, saab elu justkui otsast alustada jms) aga enamasti ei pruugi (noor saab endisest koolist kaasa hävitava iseloomustuse, sildistamine on juba ette toimunud, uues kohas sõprade leidmine on raske, peab hakkama ennast jälle tõestama, uusi hakatakse kiusama, tekivad probleemid õppimisega). Keskkonnavahetus ei tohiks olla karistus, vaid võimalus neile noortele, kellele see sobib. Ideaal peaks olema noore hakkamasaamise parandamine, turvalisuse tagamine tema kodukogukonnas, teda kogukonnast välja tõrjumata. Kui kodukogukonnas on noore jaoks kasvõi üks soe kontakt, peab kindlasti kaaluma noore jätmist oma kodukohta.

  12. Kunagi ei tohi unustada, et probleemidega last toetades peab toetama kogu tema peret, muidu muutuseid ei tule.

  13. Usalduse tekitamine on äärmiselt tähtis. Usaldus teise inimese vastu. Kui on kasvõi üks inimene, kes sind usaldab ja leiab, et on mõtet edasi minna, et sul on veel midagi ilusat ees, on see väga suur asi. Usaldus elu vastu, et oma ellu ei tohi kergekäeliselt suhtuda. Kuigi võibolla hetkel pole see inimene üldse mitte mingisugust usaldust ära teeninudki.

  14. Elu ei ole enam väärtus. Usk elu vastu annab inimesele sisemise turvatunde. Suudan uskuda, et miski mind siin elus veel kannab. Inimese sisemine teadmine, et mina olen veel oluline, olen väärtuslik. Ja teine inimene mu kõrval on ka väärtuslik.

  15. Kurdetakse, et ühiskonna mõtteviis on vildakas. Aga meie ise olemegi ju see ühiskond. Mida me teha saame? Harjutada kaastunnet. Harjutada teiste inimese vastu kaastundlik olemist.

  16. Lapsel peaks olema vähemalt üks koht, kus teda usaldatakse – kui kodus usaldatakse, saab ta koolis/lasteaias probleemidest jagu, kui kodune olukord on raske, on abi, kui noort usaldatakse koolis.

  17. Oluline, et mõistetaks ka lapsevanemat, kellel on probleemidega laps – ei tohi süüdistada ega hukka mõista. Hingehoid on äärmiselt vajalik aga psühholoogidele on tihti neljakuulised järjekorrad – kust saab inimene kohe abi siis, kui tal on halb?

  18. Hoolimine tähendab väikeste, vahel imepisikeste asjade märkamist ja nende VÄLJA ÜTLEMIST.  Armastus sünnitab armastust. Need, kes seda oma elus on tundnud, annavad selle tunde teistele edasi. Kui inimene tunneb, et temast pole enam midagi kasu, ta on teiste jaoks nähtamatu, täiesti väärtusetu, siis on tal kerge lõplikult loobuda. Kuidas seda tunnet parandada? Väikeste komplimentidega- „Sul on ilus sall!“ „Sa naeratasid mulle, aitäh!“

  19. Lapsed on meie endi peeglid – julgeme endale tunnistada oma vigu aga ärme löö ennast tehtud vigade pärast risti – ärme mõista ennast hukka, me ei ole läbikukkunud lapsevanemad, ma küsin abi ja arendan ennast!

  20. Kui meil pole mõnel hetkel oma elus mitte ühtegi inimest, kelle peale sooja sõnaga mõtelda, kes meist hooliks ja meid märkaks, siis võime mõelda, et minu peale vaatab keegi kuskil kõrgel heade, armastavate ja lõpmata kannatlike silmadega, tema vaatab minu peale igal mu sammul.

  21. Sõna jõud. Sõna võib lammutada. Sõna võib ehitada.

9. augustil Paides toimunud Arvamusfestivalil vedas SOS Lasteküla vestlusringi "Kas keerulised lapsed või keerulised vanemad hukutavad Eesti riigi?" Vestlusringis osalejad tõid vestluse jooksul välja väga palju abistavaid, ilusaid ja vajalikke mõtteid ning ettepanekuid, mida tasuks kõrva taha panna ning ikka ja jälle endale meelde tuletada, kui on rasked ajad.  


SOS Lasteküla vestlusringis osalesid EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats, Sotsiaalkindlustusameti MDFT terapeut Karin Luts ning probleemidega noored Margeri ja Kirill. Vestlusringi modereeris Elmet Puhm.