Lemmikloomad on SOS peredes väga teraapilise tähendusega. Lapsed vajavad kaaslast, kes on usaldusväärne ja truu, alati olemas, oskab kuulata ja sõnadeta lohutada, kelle juuresolek ja pehme paitus viib mõtted mujale, kes jaksab sinuga lõpmatuseni möllata või kelle tegemisi võib tunde põnevusega jälgida.

SOS peredes on koeri, kasse, hamstreid, merisigu ja rotte, kalu ja isegi kanu. Kõik nad on pereliikmed, kelle eest ühiselt hoolitsetakse ning kelle abil õpivad lapsed nii mõndagi ka inimeste vahelistest keerulistest suhetest.

 

Viie lapse emme Karini suur pere täienes hiljuti armsa lemmikuga. Kuidas Zaffiro hoolimata kõigest perre jõudis, miks valiti just see tõug ning mida lapsed sellest kogemusest õppisid?

 

"Meie kaksikute 10.  sünnipäev lähenes ja mõtlesin õige pikalt, mida neile kinkida. Mulle meenus, et mõni aeg tagasi rääkisid lapsed mulle, et nad tahaksid nii väga endale oma lemmiklooma. Kuna ma ise olen ka loomadega üles kasvanud, siis tean väga hästi, millist hoolt ja pingutust loomad nõuavad. Püüdsin lastele selgeks teha, et kui on oma loom, siis tuleb tema eest iga päev hoolt kanda. Muidugi olid kõik rõõmsalt nõus: „Pole probleemi, saame hakkama!“

 

Hakkasingi siis kuulutusi sirvima ja kuna meil veel toakoera pole, siis otsustasime võtta väiksema tõu. Aastaid tagasi toodi meie koju, niinimetatud hoiukoju vana koerake, inglise kokkerspanjel, kes veetis meie juures ilusa pensionipõlve. Lapsed said temaga peaaegu kaks aastat veeta, enne kui  koerake pilvepiirile läks. Tundsin, et terve pere igatses meie vana sõpra ning just seetõttu otsustasime võtta sama tõu.

 

Täpselt kaks nädalat enne sünnipäeva leidsin kuulutuse, et kodu otsib pooleaastane kokkerspanjel Zaffiro. Hüppasin rõõmust lausa lakke! Lastele ei öelnud midagi ja tegutsesin salaja. Kahjuks selgus, et koer oli juba broneeritud. See oli väga kurb, sest teadsin, et lapsed ootavad midagi väga armsat. Käisin poodides ja otsisin sünnipäevakinki, mis oleks samavääriline kui armas lemmikloom aga muidugi ma midagi sellist ei leidnud.

 

Kriipsutasin koerakese meie pere plaanidest maha ja pidasime ägeda sünnipäevapeo. Aga siis! Nagu imeväel nägin uuesti Zaffiro kuulutust ja võtsin jälle ühendust. Selgus, et eelmised omanikud olid loobunud ja muidugi läksin ma kohemaid kutsakest vaatama. Lastele ütlesin, et lähen käin korra Tartus, kuid lapsed muutusid kuidagi väga ärevaks nagu kahtlustaksid midagi. Iga natukese aja tagant helistasid nad mulle ja muudkui küsisid, millal ma koju tulen. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin, et ma tulen koos üllatusega.

 

Koju jõudes jooksid kõik lapsed väravale vastu. Oi seda rõõmu, kui nad nägid, kelle ma endaga kaasa tõin. See oli nii siiras ja puhas rõõm! Kohe jagati omavahel ära, kes käib väljas ja kes annab süüa aga arutamata jäi, kes pissi koristab.

 

Jõudis kätte hommik, pisike loik põrandal. Ootasin millal lapsed ärkavad. Sai päris nalja, sest üks lastest ei saanud koristada, kuna ta määrib oma käed ära, teisel oli probleemiks see, et ta ju ei oska.

 

Istusime siis kõik koos maha ning arutasime ja selgitasime, et lemmiku eest hoolitsemine tähendabki ka ebameeldivamate kohustuste täitmist. Siis tegime vajalikud koristustööd kõik koos läbi ja lapsed said väga hästi hakkama!

 

Nüüd on väike Itaalia verd Zaffiro meil juba mõned kuud olnud, lastel on nii palju rõõmu! Hommikuti kontrollitakse, kas söök on olemas, kui on puhkepäevad, siis tahetakse juba varavalges jalutama minna. Kogen iga päev, kui rõõmsad lapsed on ja oi seda möllu, kui lapsed väljas batuudil hüppavad ja nende truu sõber neid valvab!

 

Zaffiro oskab koos lastega ka laulda ning iga kord, kui lapsed pilli harjutavad, ulub rõõmsalt kaasa!

 

Muidugi on ka päevi, mil tuleb meelde tuletada, mis on koera eest hoolitsemine, kui lapsed on väsinud, ei jaksa ja ei taha aga see ongi ju elu ja võimalus üles kasvada koos oma parima sõbraga kaalub üles kõige tüütumadki kohustused!

 

Ma ei kahetse, et meil veel üks loomake juures on, meie pere on suur ja üheskoos saame hakkama:)