Darja: „Me mõtlesime talle välja muinasjutte, et pommide heli on äike.“
Darja Kasjanova on Ukraina SOS Lasteküla riikliku programmi arendusdirektor, kes vastutab Ukraina lastekülades elavate laste evakueerimise eest. Tänaseks on kõik Ukraina lastekülade lapsed jõudnud Poola, kus kõigile on leitud elukohad.
Kuidas valmistusite praeguseks olukorraks?
Mul oli väga sarnane kogemus 2014. aastal, kui Donbassis algas
sõda ning meil õnnestus kõik hooldusasutustes viibinud hoolduspered ja lapsed
õigel ajal ümber paigutada.
Juba eelmise aasta detsembris, kui meile sai selgeks, et riiki ähvardab sõda, alustasime aktiivset suhtlust valitsusega, paludes selleks ettevalmistavaid samme.
Kaardistasime kõik lastehoiuteenused üheksas Ukraina piirkonnas,
mida pidasime tol hetkel konflikti puhkedes riskitsoonideks. Näiteks seetõttu,
et need piirnesid Venemaaga. Sõjaolukorras selgus, et riskitsoonis piirkondi on
kokku kümme.
Kaardistatud andmeid jagasime UNICEFi ja sotsiaalministeeriumi asutustega esmaspäeval ja neljapäeval algas sõda. Sõda algas ootamatult, kõik muutus väga kiiresti.
Kui palju lapsi elab nendes piirkondades, mis on praegu riskitsoonid?
Nendes piirkondades elab umbes 4 miljonit last. Nendest umbes
1,5 miljonit last elab piirkondades, mis on praegu blokeeritud nagu Irpin,
Mariupol, Bucha, Hostomel, Stanytsia Luhanska, Sievierodonetsk, Starobilsk,
Popasna ja teised.
Mõnel Luganski ja Donetski oblasti lastekodudel õnnestus
lapsed evakueerida Lääne-Ukrainasse. Praegu on suuri probleeme laste
evakueerimisega Zaporižžja, Harkivi, Mõkolaivi, Sumõ, Hersoni, Žõtomõri,
Tšernigovi oblastis. Täpne statistika puudub, kuna iga päev ilmub uusi
sõjakoldeid.
Märtsi alguses õnnestus meil Harkivi neljast beebikodust välja
tuua umbes 150 last vanuses 0–3 aastat. Nende beebikodude töötajad ei tahtnud
lahkuda ja laste evakueerimine ilma töötajateta on ebaseaduslik. Me veensime
neid kolm päeva ja lõpuks õnnestus.
Evakueerimist toetavad inimesed riskivad oma eluga, sest
riskitsoonidest evakueerimine toimub sageli tulistamise ajal. Olid juhtumid,
kui tulistamine algas täpselt evakueerimise hetkel.
Me peame valima riskide vahel. Ühelt poolt on oht jääda
eraldatuks linnas või piirkonnas, mis on täielikult blokeeritud ja jäetud ilma
elektri, ravimite ja kütteta. Teisest küljest riskides evakueerumisega ja teades,
et tulistamine võib iga hetk alata ning me ei pruugi sellest evakueerimisest
eluga välja tulla.
Kiievi lähedal Vorzelis on umbes 50 lapsega beebikodu, mis
on olnud isoleeritud. Keegi ei tea, mis seal toimub. Kellelgi pole juurdepääsu.
Varem suhtlesime vabatahtlike ja beebikodu juhatajaga, kuid nüüd pole enam
igasugune kontakt võimalik. Neil pole telefoniühendust ja füüsiline juurdepääs
on blokeeritud.
Oma võrgustiku kaudu ja koos laste õiguste volinikuga
jälgime olukorda.
Kuidas saate neid aidata?
Kirjutasin ÜRO lapse õiguste komiteele kirja, milles küsisin
humanitaarkoridori avamise kohta. Sellele aitasid kaasa meie advokaadid. Nad
koputasid kõikidele ustele, et seda teemat arutataks ÜRO lapse õiguste
komitees.
Ukraina valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni vahel peetakse
läbirääkimisi humanitaarkoridoride üle. Mitteametlikult on kokkulepe koridoride
olemasolus, kuid praktikas need ei tööta.
Mariupolis üritati humanitaarkoridori teha ja kellelgi ei
õnnestunud välja pääseda. Vene väed avavad tule rahvast täis busside või
evakueerumisel kõndivate inimeste pihta. Kõik see toimub tule all. Tegelikult humanitaarkoridori
pole.
Seega lahkuvad inimesed ise, võttes kaasa ainult selle, mida
nad kanda suudavad. Ukraina sõdurid aitavad neid laste, naiste ja
liikumisvõimetute kandmisel.
Pühapäeval hukkus Irpinis sellise evakueerimise käigus kahe
lapsega perekond. Nad olid minemas üle silla, kus Ukraina sõdurid rahvast
abistasid. Sel hetkel avati tuli. Kaks last surnud. Nii see evakueerimine käib.
Milline on olukord linnades, mis on blokeeritud?
Oht on surra mitte ainult kuulide, vaid ka nälja ja
külmumise tõttu. Just seepärast on meil vaja kiiresti toimivaid
humanitaarkoridore.
Inimesed peidavad end külmadesse keldritesse. Seal on
keldrid sadade lastega.
Keldris, kus ma olin, oli meil vett ja leiba. Nüüd ei saa midagi
osta. Poed ei tööta enam linnades, mis on blokeeritud. Toit on probleem. Kütet
pole ja öine temperatuur oli -8C. Blokeeritud linnades pole elektrit, inimesed
ei saa oma telefone laadida. Nad ei saa enam generaatoreid kasutada, sest nende
käitamiseks pole kütust.
Keldrites elavate inimeste seas on palju beebisid. Nende
emad ei saa neid imetada, sest paljudel hakkas piim kaduma. Nad ei saa neile
anda imiku piimasegu, kuna see pole saadaval. See tähendab, et paljudel lastel
on tõsine oht nälga surra.
Kuidas sinu lastel läheb?
Mul on kaks tütart. Vanem on 19-aastane ja ta elas selle
läbi juba siis, kui ta oli üheteistkümnene ja me pidime oma kodust Donetskis
lahkuma.
Tema jaoks on korduv sõda tohutu tragöödia. Tema pärast lahkusime oma kodust Irpinis alles kaks päeva tagasi. Ta oli kategooriliselt lahkumise vastu. Ta ütles: "Ma ei taha oma kodu uuesti kaotada, ma ei taha oma kodu teist korda kaotada".
Minu noorem tütar on kaks aastat ja kaheksa kuud. Me
mõtlesime talle välja muinasjutte, et öelda, et pommide heli on äike. Eile, kui
sõitsime Lääne-Ukrainasse, küsis ta müra kuuldes: "Mis müra see on?"
See on tulistamine, eks?
On muserdav teadmine, et kuigi mul on kaks tütart, kelle
vanusevahe on 17 aastat, on nad mõlemad juba sõda kogenud ning suurem koguni
kaks korda.
Kas kaalute välismaale evakueerimist?
Saan palju pakkumisi turvalisemasse kohta kolimiseks ja olen väga tänulik. Hetkel viibime siin, Lääne-Ukrainas oma eraelu tõttu.
Mu mees pole mõnda aega kodus olnud ja tuli tagasi meid
Irpinist päästma. Nüüd on mu noorem tütar oma isasse nii kiindunud, et ei taha
temast sammugi eemalduda. Ta ärkab öösel ja küsib: "Kus mu isa on? Kus mu
isa on?
Üldmobilisatsiooni tõttu ei saa mehed Ukrainast lahkuda.
Oleme koos ja tahame koos püsida nii kaua kui võimalik. Olukorda on väga raske
ennustada. Kui näeme, et ka siin ei ole enam turvaline, siis otsime turvalisema
koha.
Niikaua kui saan siia jääda, jätkan SOS Lastekülade tööd.
Teen kõik võimaliku.
Mida SOS Lasteküla Ukraina plaanib?
Peame keskenduma humanitaarmeetmetele piirkondades, kus on
kõige rohkem riigisiseselt ümberasustatud inimesi Ukraina enim mõjutatud
piirkondadest. Jätkame kasuperede maalt turvalisematesse paikadesse kolimise
koordineerimist.
Üks meie suurimaid ülesandeid on oma töötajate toetamine.
Peame aitama neil emotsionaalselt stabiliseeruda. Nad vajavad töö jätkamiseks
psühholoogilist tuge. Vastasel juhul jääme neist ilma.
Kiievi oblasti programmidirektor Olena Kripaki ja Luganski
oblasti programmidirektor Ljudmila Hartšenko tegid ära tohutu töö, et veenda
kasuperesid enne sõja algust ära kolima.
Nüüd on aeg suunata oma toetus meie töötajatele, et nad
saaksid tööd jätkata.
Kas teil on sõnum SOS Lasteküla kolleegidele üle maailma?
Aitäh kõigile, kes seisavad Ukraina kõrval ja väljendavad oma
solidaarsust. Aitäh inimestele, kes aitavad ja toetavad. Ukraina lapsed ja
pered vajavad teie abi ja tuge.
Ma tahan, et kõik teaksid, et see, mis toimub siin Ukrainas, Euroopas, on põrgu. Ma tahan, et kõik teaksid, et me elame põrgus.
Darja Kasjanova on Ukraina SOS Lasteküla riikliku programmi arendusdirektor.