Darja Kasjanova on Ukraina SOS Lasteküla riikliku programmi arendusdirektor, kes vastutab Ukraina lastekülades elavate laste evakueerimise eest. Tänaseks on kõik Ukraina lastekülade lapsed jõudnud Poola, kus kõigile on leitud elukohad.


Kuidas valmistusite praeguseks olukorraks?


Mul oli väga sarnane kogemus 2014. aastal, kui Donbassis algas sõda ning meil õnnestus kõik hooldusasutustes viibinud hoolduspered ja lapsed õigel ajal ümber paigutada.

Juba eelmise aasta detsembris, kui meile sai selgeks, et riiki ähvardab sõda, alustasime aktiivset suhtlust valitsusega, paludes selleks ettevalmistavaid samme.


Kaardistasime kõik lastehoiuteenused üheksas Ukraina piirkonnas, mida pidasime tol hetkel konflikti puhkedes riskitsoonideks. Näiteks seetõttu, et need piirnesid Venemaaga. Sõjaolukorras selgus, et riskitsoonis piirkondi on kokku kümme.

Kaardistatud andmeid jagasime UNICEFi ja sotsiaalministeeriumi asutustega esmaspäeval ja neljapäeval algas sõda. Sõda algas ootamatult, kõik muutus väga kiiresti.


Kui palju lapsi elab nendes piirkondades, mis on praegu riskitsoonid?


Nendes piirkondades elab umbes 4 miljonit last. Nendest umbes 1,5 miljonit last elab piirkondades, mis on praegu blokeeritud nagu Irpin, Mariupol, Bucha, Hostomel, Stanytsia Luhanska, Sievierodonetsk, Starobilsk, Popasna ja teised.

Mõnel Luganski ja Donetski oblasti lastekodudel õnnestus lapsed evakueerida Lääne-Ukrainasse. Praegu on suuri probleeme laste evakueerimisega Zaporižžja, Harkivi, Mõkolaivi, Sumõ, Hersoni, Žõtomõri, Tšernigovi oblastis. Täpne statistika puudub, kuna iga päev ilmub uusi sõjakoldeid.

Märtsi alguses õnnestus meil Harkivi neljast beebikodust välja tuua umbes 150 last vanuses 0–3 aastat. Nende beebikodude töötajad ei tahtnud lahkuda ja laste evakueerimine ilma töötajateta on ebaseaduslik. Me veensime neid kolm päeva ja lõpuks õnnestus.

Evakueerimist toetavad inimesed riskivad oma eluga, sest riskitsoonidest evakueerimine toimub sageli tulistamise ajal. Olid juhtumid, kui tulistamine algas täpselt evakueerimise hetkel.

Me peame valima riskide vahel. Ühelt poolt on oht jääda eraldatuks linnas või piirkonnas, mis on täielikult blokeeritud ja jäetud ilma elektri, ravimite ja kütteta. Teisest küljest riskides evakueerumisega ja teades, et tulistamine võib iga hetk alata ning me ei pruugi sellest evakueerimisest eluga välja tulla.

Kiievi lähedal Vorzelis on umbes 50 lapsega beebikodu, mis on olnud isoleeritud. Keegi ei tea, mis seal toimub. Kellelgi pole juurdepääsu. Varem suhtlesime vabatahtlike ja beebikodu juhatajaga, kuid nüüd pole enam igasugune kontakt võimalik. Neil pole telefoniühendust ja füüsiline juurdepääs on blokeeritud.

Oma võrgustiku kaudu ja koos laste õiguste volinikuga jälgime olukorda.

Kuidas saate neid aidata?


Kirjutasin ÜRO lapse õiguste komiteele kirja, milles küsisin humanitaarkoridori avamise kohta. Sellele aitasid kaasa meie advokaadid. Nad koputasid kõikidele ustele, et seda teemat arutataks ÜRO lapse õiguste komitees.


Ukraina valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni vahel peetakse läbirääkimisi humanitaarkoridoride üle. Mitteametlikult on kokkulepe koridoride olemasolus, kuid praktikas need ei tööta.

Mariupolis üritati humanitaarkoridori teha ja kellelgi ei õnnestunud välja pääseda. Vene väed avavad tule rahvast täis busside või evakueerumisel kõndivate inimeste pihta. Kõik see toimub tule all. Tegelikult humanitaarkoridori pole.

Seega lahkuvad inimesed ise, võttes kaasa ainult selle, mida nad kanda suudavad. Ukraina sõdurid aitavad neid laste, naiste ja liikumisvõimetute kandmisel.

Pühapäeval hukkus Irpinis sellise evakueerimise käigus kahe lapsega perekond. Nad olid minemas üle silla, kus Ukraina sõdurid rahvast abistasid. Sel hetkel avati tuli. Kaks last surnud. Nii see evakueerimine käib.

Milline on olukord linnades, mis on blokeeritud?


Oht on surra mitte ainult kuulide, vaid ka nälja ja külmumise tõttu. Just seepärast on meil vaja kiiresti toimivaid humanitaarkoridore.

Inimesed peidavad end külmadesse keldritesse. Seal on keldrid sadade lastega.

Keldris, kus ma olin, oli meil vett ja leiba. Nüüd ei saa midagi osta. Poed ei tööta enam linnades, mis on blokeeritud. Toit on probleem. Kütet pole ja öine temperatuur oli -8C. Blokeeritud linnades pole elektrit, inimesed ei saa oma telefone laadida. Nad ei saa enam generaatoreid kasutada, sest nende käitamiseks pole kütust.

Keldrites elavate inimeste seas on palju beebisid. Nende emad ei saa neid imetada, sest paljudel hakkas piim kaduma. Nad ei saa neile anda imiku piimasegu, kuna see pole saadaval. See tähendab, et paljudel lastel on tõsine oht nälga surra.

Kuidas sinu lastel läheb?


Mul on kaks tütart. Vanem on 19-aastane ja ta elas selle läbi juba siis, kui ta oli üheteistkümnene ja me pidime oma kodust Donetskis lahkuma.

Tema jaoks on korduv sõda tohutu tragöödia. Tema pärast lahkusime oma kodust Irpinis alles kaks päeva tagasi. Ta oli kategooriliselt lahkumise vastu. Ta ütles: "Ma ei taha oma kodu uuesti kaotada, ma ei taha oma kodu teist korda kaotada".

Minu noorem tütar on kaks aastat ja kaheksa kuud. Me mõtlesime talle välja muinasjutte, et öelda, et pommide heli on äike. Eile, kui sõitsime Lääne-Ukrainasse, küsis ta müra kuuldes: "Mis müra see on?" See on tulistamine, eks?

On muserdav teadmine, et kuigi mul on kaks tütart, kelle vanusevahe on 17 aastat, on nad mõlemad juba sõda kogenud ning suurem koguni kaks korda.

Kas kaalute välismaale evakueerimist?


Saan palju pakkumisi turvalisemasse kohta kolimiseks ja olen väga tänulik. Hetkel viibime siin, Lääne-Ukrainas oma eraelu tõttu.

Mu mees pole mõnda aega kodus olnud ja tuli tagasi meid Irpinist päästma. Nüüd on mu noorem tütar oma isasse nii kiindunud, et ei taha temast sammugi eemalduda. Ta ärkab öösel ja küsib: "Kus mu isa on? Kus mu isa on?

Üldmobilisatsiooni tõttu ei saa mehed Ukrainast lahkuda. Oleme koos ja tahame koos püsida nii kaua kui võimalik. Olukorda on väga raske ennustada. Kui näeme, et ka siin ei ole enam turvaline, siis otsime turvalisema koha.

Niikaua kui saan siia jääda, jätkan SOS Lastekülade tööd. Teen kõik võimaliku.

Mida SOS Lasteküla Ukraina plaanib?


Peame keskenduma humanitaarmeetmetele piirkondades, kus on kõige rohkem riigisiseselt ümberasustatud inimesi Ukraina enim mõjutatud piirkondadest. Jätkame kasuperede maalt turvalisematesse paikadesse kolimise koordineerimist.

Üks meie suurimaid ülesandeid on oma töötajate toetamine. Peame aitama neil emotsionaalselt stabiliseeruda. Nad vajavad töö jätkamiseks psühholoogilist tuge. Vastasel juhul jääme neist ilma.

Kiievi oblasti programmidirektor Olena Kripaki ja Luganski oblasti programmidirektor Ljudmila Hartšenko tegid ära tohutu töö, et veenda kasuperesid enne sõja algust ära kolima.

Nüüd on aeg suunata oma toetus meie töötajatele, et nad saaksid tööd jätkata.

Kas teil on sõnum SOS Lasteküla kolleegidele üle maailma?


Aitäh kõigile, kes seisavad Ukraina kõrval ja väljendavad oma solidaarsust. Aitäh inimestele, kes aitavad ja toetavad. Ukraina lapsed ja pered vajavad teie abi ja tuge.

Ma tahan, et kõik teaksid, et see, mis toimub siin Ukrainas, Euroopas, on põrgu. Ma tahan, et kõik teaksid, et me elame põrgus.

 



Darja Kasjanova on Ukraina SOS Lasteküla riikliku programmi arendusdirektor.