Oleme püüdnud aru saada, millised pisarad tulevad hingest ja millised on MINA TAHAN SAADA pisarad.

 

Päris palju kulub meil aega, et neil pisaratel vahet teha. On olnud olukordi, kus püüan lapsele selgitada, et kõike mida soovid, kahjuks ei saa aga lastel on imetabane oskus oma pisarakanalid kohe tööle panna, et äkki siis ikka õnnestub.

 

Meil on pisaratel isegi omad nimed ja üks on kindlasti MINA TAHAN JONN ;). Olen ka ise püüdnud lastele MINA TAHAN JONNI teha. Nalja teeb see muidugi kõvasti, et näe, emme jonnib! Olen pärast siis alati küsinud, et kas oli ilus vaadata ning vastus on muidugi „EI!“.

 

Väljaspool kodu meil pere pesamunadega suuri probleeme, karjumist ja trampimisi ette pole tulnud, oleme saanud kõik rahulikult arutades selgeks räägitud. Muidugi on olnud olukordi, kus peame veidi emotsionaalsemalt arutama, et miks just nüüd ja kohe me seda asja ei saa aga lõpuks lepivad nad või valivad siis midagi sellist, mida tohib. Kui olemegi poes mõne teise lapse jonni kuulnud, siis arutavad nad isekeskis, et miks need lapsed küll nii karjuvad, kas nad siis tõesti ei saa emmega sellest rääkida.

 

Muidugi ei saa ma väita, et meil jonnimist üldse ei ole. Aga kui jonn hakkab tulema, siis esimese asjana ma küsin, et kas see on MINA TAHAN JONN? Tihti tuleb lastel siis hoopis naer peale ja jonnimise põhjus ongi juba unustatud.

 

Aga on ka päevi, mil naljatamine ega miski muu ei aita. Ilmselgelt on lastel raske aru saada, mis nendega toimub ja miks nad ei saa oma tunnetega hakkama. Neil päevadel ja rasketel hetkedel püüan ma alati laste jaoks olemas olla, sest oleme üks pere ja saame kõigest koos üle.

 

Ühel laupäeval istusime koos Getteriga saunalaval. See on meie kvaliteetaeg, sest oleme ainult meie kahekesi. Äkitselt küsis Getter mu käest, emme, kas sina ka pisaratega nutnud oled. No mida sa vastad, ikka olen ju.

 

Getter küsis edasi, et millal, meie ei ole näinud. Vastasin, et nutan salaja, kui nemad magavad, sest ei taha näidata, et ma kurb olen ja neid muretsema panna.

 

Getterile ei andnud see rahu ja ta uuris ikka edasi, et miks ma nutnud olen, meie pole ju sind löönud või on keegi teine seda teinud?

 

Ma tegelikult ehmusin selle jutu peale veidi ja püüdsin seletada, et alati ei pea lööma selleks, et valus on. Vahel nutetakse seepärast, et meel on kurb või on keegi hingele haiget teinud.

 

Getter uuris edasi, et kui me jonnime, kas sa siis oled ka kurb ja mina vastasin, et ikka olen.


Natuke aega oli vaikne. Siis vaatas Getter mulle sügavalt silma ja ütles, et me püüame sind mitte enam kurvaks teha, et sa ei peaks nutma ja oleksid alati rõõmus. Endal silmad juba veekalkvel vastasin, et ma olengi väga rõõmus ja alati õnnelik, et mul on nii ägedad ja armsad lapsed.

 

Rohkem me sel teemal enam ei rääkinud aga hinge teema jäi Getterile siiski südamesse.

Mõned nädalad hiljem sõitsime Peipsi äärde, lastel oli aega omi jutte rääkida ja mulle meeldib väga nende arutelusid kuulata.

 

Getter mainis, et emmel on hing, ms haiget saab ja Karl vastu, et hing on ju see, kes on surnud inimene ja maa peal. Märt jälle leidis, et hing on hoopis taevas. Lõpuks ütles Getter, et ju siis on mitu hinge.  Üks on inimese sees, mis võib haiget saada ning teine maa peal ja kaitseb neid inimesi, kes elavad.

 

Olen õhtuti, kui lapsed juba magusasti magavad, tihti mõelnud, kui tühi ja kurb oleks elu ilma lasteta! Laste käest kuuleb sellist elutarkust, mis paneb täiskasvanudki oma elu üle mõtlema. Muidugi peavad suured inimesed ennast kontrollima, mida ja kuidas lastele rääkida, sest kunagi ei tea, kuidas laps sellest aru saab või mis talle segaseks jääb. On suur õnn, et minu lapsed armastavad kõike koos arutada ja kui midagi segaseks jääbki, siis on ju emme olemas, kelle käest üle küsida!

 

Karin on SOS Lasteküla ema, kelle peres kasvab kolm bioloogilist ning kaks SOS lasteküla last. Pere pesamunad, vallatud kaksikud on sündinud Karini südames. Lapsi kasvatab pere oma kodus.