Teatame sügava kurbusega, et eile lahkus meie hulgast armastatud Põltsamaa lasteküla pereisa Robert. Südamlikku ja alati abivalmis Robertit jäävad leinama armas abikaasa Liidia, lapsed Tauno ja Eha lastega, Moonika, Asko, Sander, Siret, Sandra, Oliver, Andri ja kogu SOS Lasteküla pere.

 

Robert sündis 1956. aastal. Juba varases nooruses, olles vaid 16aastane tutvus ta oma elu armastuse Liidiaga. Ühe küla noorte esimene põgus kohtumine viis lähema tutvuseni. Liidia meenutab, et 15aastase neiu tähelepanu pälvis Robert vaikse ja tagasihoidliku, kuid äärmiselt sümpaatse ja galantse noormehena. Õige varsti rajati ühine kodu, sündisid lapsed, elu kulges tempokalt ja väga tegusalt.

 

2011. aastal alustas Liidia tööd SOS Lastekülas pereabilisena. Kui pere aasta aega hiljem ühiselt otsustas, et Liidiast saab lasteküla pereema ja Robertist pereisa.

 

Robert on eluaeg olnud masinamees, kuldsete kätega meister, kellele pole võõras ükski töö. Oma lastele ja lastelastele on ta olnud suureks eeskujuks, õpetades nii elutarkusi kui praktilisi oskusi. Probleeme armastas Robert lahendada mõnusa huumoriga ning mured leidsid sel moel alati suurepärase lahenduse. Pere meesväega ajas Robert meesteasju, parandati ja putitati nii jalgrattaid kui ka kõike muud, mida vaja. Koos ehitati ja remonditi, käidi ratastega sõitmas ja suusatamas. Tihti võis leida teda koos enda ja naabripere lastega kala püüdmast või jõusaalist. Suure spordisõbrana oli ta alati abiks Põltsamaa Kuningamäe suusaraja tegemisel. Klassikaks on saanud Roberti spordilood, kus vahva pereisa ise oma pereliikmetele spordivahendeid meisterdas, millega koos nii kaugust kui kõrgust visatakse. Polnud olemas tööd, millega Robert ei oleks hakkama saanud.

 

Kuigi Robert oli igapäevaselt ametis paljude tööde ja tegemistega oli tema lemmikütluseks: „Isa töö on ema aidata!“

 

Robert pidas äärmiselt oluliseks õppimist ning tegi kõik mis võimalik, et lapsi õppetöös aidata ja toetada. Samuti oli Roberti jaoks oluline, et iga pereliige korda hoiaks ning nii toimetasidki kõik pereliikmed võrdselt eristamata naiste- ega meestetöid.

 

Liidia ja Roberti soe ning hubane kodu on alati olnud avatud kõigile pere külalistele nii lähemalt kui kaugemalt.

 

Robert, oleme Sinuga koos naernud, muhedat juttu puhunud, kogemusi vahetanud ning ka tõsistel teemadel rääkinud. Täna aga oleme ootamatult olukorras, kuhu sõnad ei mahu…Kõik juhtus nii ootamatult. Ebaõiglaselt vara. Nii palju oli veel plaanis ja nii palju jäi pooleli.

 

Aitäh Sulle, et olid meile eeskujuks, autoriteediks ning inimeseks, kelle sõna oli tähtis ning kelle arvamus luges. Aitäh, et saime selle tee koos Sinuga käia. SOS Lasteküla pere jääb Sind alati meenutama ja Sinust väga puudust tundma.

 

SOS Lasteküla väikesed ja suured