SOS Lasteküla pere on sügavas leinas. Meie hulgast on lahkunud SOS Lasteküla nõukogu esimees Peeter Lepik, suure südamega missiooniinimene, kes aitas 28 aastat kaasa sellele, et vanemliku hooleta lapsed saaksid elada armastavates ja õnnelikes kodudes.


Esimese eraettevõtlusel põhineva advokaadibüroo omanikuna oli just tema see, kelle poole rahvusvaheline organisatsioon 1993. aastal juriidilise abi saamiseks pöördus, et teha ettevalmistusi SOS Lasteküla loomiseks Eestis. Peeter ei kõhelnud hetkekski – ta võttis enda kanda suure ja vastutusrikka rolli teha kõik,  et saada Eesti Vabariigi valitsuselt heakskiit SOS lasteküla loomiseks.


Ta oli 1995. aastal asutatud Eesti SOS Lastekülade Ühingu asutajaliige ning tänu tema professionaalsusele ja läbirääkimisoskustele õnnestus lasteküla toetajate ringi kaasata kaalukaid arvamusliidreid. See oli algusaastatel kriitilise tähtsusega.


Peeter pidas oluliseks põhimõtteid, millest lasteküla juhindub tänaseni: tegevuse igakülgne läbipaistvus, lapsi ümbritseva tugivõrgustiku professionaalsus, selle pidev arendamine ning lastele tervikliku elukeskkonna loomine.


Kõige suuremat rõõmu tundis ta aga ühiskondliku mõtteviisi muutusest, aina kasvavast positiivsemast suhtumisest SOS lasteküladesse ning asendushoolduse valdkonda üldisemalt. Suuresti just tänu tema oskustele ja kogemustele sai SOS Lastekülast oma valdkonna hea eeskuju ja teerajaja. 


Inimesena oli Peeter suure empaatiavõimega missiooniinimene, kes pidas alati kõige suuremaks kordaminekuks lastekülast ellu astuvate noorte iseseisvat hakkamasaamist.


Peeter oli inimene, kelle poole võis pöörduda igal hetkel. Ta leidis alati aega kuulamiseks ja kaasamõtlemiseks, pakkus lahendusi, lõi käed külge ning nii suudeti ühise jõuga välja murda igast esmapilgul ka võimatuna näivast olukorrast.

Vaatamata kiirele elutempole ja paljudele kohustustele võttis ta aktiivselt osa lastekülaga seotud  sündmustest, kandes viimastel aastatel nõukogu esimehe vastutusrikast rolli.


Tema tegutsemistahe ja optimistlik ellusuhtumine sütitasid, andsid julgust ja kindlust, et ühiselt oleme võimelised täitma kõik unistused, mida vaid endale seame.


Armas Peeter, me rääkisime Sinuga ju vaid loetud päevad tagasi. Soojalt ja muhedalt. Siis me veel ei teadnud, et tookordne telefoni rõõmsalt pillatud lause jääbki meie viimaseks. Sõnad vaikisid igaveseks.


Aitäh Sulle kõige eest!


Tea, et kogu meie lasteküla pere jääb Sind igavesti meenutama ja Sinust väga puudust tundma.

Puhka rahus.


2015. aastal ilmus SOS Lasteküla väikeste ja suurte lugudest südamlik raamat "Meie kõigi lapsed", kus Peeter Lepik meenutab lasteküla algusaegu ning räägib sellest, miks ta otsustas end lastekülaga jäädavalt siduda. Avaldame raamatust peatüki Peeter Lepiku mälestuseks.

On aasta 1992 ja Eesti kihab muutustest, pärast viiskümmend aastat kestnud pausi püütakse algatada eraettevõtlust ja luua koostöösidemeid välismaaga. Palju on tundmatut, palju on eksootilist. Nii ühele kui teisele osapoolele. Tallinnas on kahe aasta eest asutatud vandeadvokaatide Peeter Lepiku ja Toomas Luhaääre poolt advokaadibüroo Lepik & Luhaäär. See on esimene eraettevõtlusel põhinev ja aktsiaseltsina registreeritud advokaadibüroo Eestis pärast 1945. aastat ja neil on olemas esimesed väliskliendid.


Sellest faktist johtuvalt on loogiline, et Eesti päritolu Tom Malvet SOS-Kinderdorf International esindajana Tallinnas just selle advokaadibüroo üles leiab. Malvet vajab abi juriidilistes küsimustes. Ja neid küsimusi jagub – tuleb välja töötada asutamislepingud ja põhikirjad, eelkõige aga suhelda tihedas koostöös Eesti Vabariigi valitsusega, et saada uuele kontseptsioonile ka riiklikul tasandil heakskiit ja esimese küla rajamiseks ehk tasuta maa-ala.


1993. aasta novembris toimunud valitsuse istungi protokollis seisabki kirjas, et Eesti riik nõustub põhimõtteliselt andma Austria firmale SOS-Kinderdorf International Keila Mudaaugu rajoonis 3,3 ha suuruse maatüki 99 aastaks tasuta kasutada. Aasta hiljem allkirjastab president Lennart Meri vastava seaduse, mis sätestab vastastikuse koostöölepingu Eesti Vabariigi Valitsuse ja SOS-Kinderdorf International vahel SOS lastekülade rajamiseks ja nende efektiivseks toimimiseks Eestis.


See on Peeter Lepiku esimene kokkupuude antud organisatsiooniga, pigem puhtalt juriidiline ja kliendipõhine nõustamine. Aga nüüd, mil asi võtab ilmselgelt tõsisema tegutsemissuuna ja kõne alla tuleb Eesti SOS Lastekülade Ühingu asutamine, muutub kogu projekt Lepiku jaoks juba palju isiklikumaks. 1995. aastal kutsub katusorganisatsioon teda üheks asutajaliikmeks. Teisteks asutajateks saavad Gunnar Okk, Eesti Statoili peadirektor, ja Ülle Alt, samuti eraettevõtlusest. Mõni kuu hiljem lisandub juhatuse ja täisliikmena näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver. Mikiveri ühinemist SOS meeskonnaga meenutab Peeter tänini märgatava soojusega: „See oli väga suureks toeks. Aktiivse lavastajategevuse kõrval leidis Mikiver siiski aega meie koosolekutel osaleda ja kaasa mõelda. Ta oli väga asine ja suure südamega mees. Me kõik olime ühe asja eest väljas ja see oli emotsionaalselt äärmiselt vägev tunne.“ 2000. aastal liitub nõukoguga kasvatusteadlane ja perepsühholoog Helle Niit, ka temast saab SOSi tähtis tugipost.


Peeter mäletab selgesti algusaegade koosolekuid, mis kestsid mõnikord poole ööni, ja aeg-ajalt üleskerkivat küsimust, kas see jääbki nüüd tõesti nii. Järgmisel hommikul tuli ju kõigil nõukogu liikmeil seista reipana oma tavaelu tööpostidel, SOS lasteküla asju aeti isiklikust vabast ajast ja raha ei maksnud selle eest keegi. Samas projekti õilsuses ei kahelnud Peeter hetkekski. „Kuigi ettevõtmist oli vaja majandada, lisandus nüüd projektile mõõde, mis ei saanud enam põhineda ainult ärilistel või veel vähem autoritaarsetel eesmärkidel. Esimeseks prioriteediks said lapsed, kellel oli vaja hakata vast loodud Keila SOS külas elama.“


Kogu esialgne investeerimine saab võimalikuks tänu väliskapitalile, sest üheksakümnendate alguses ei ole annetused Eesti firmade juures kuigi populaarne teema. „Täna näeme, kuidas Jõululutunnel iga minutiga kosub, aga siis läksid sellised asjad üle kivide ja kändude,“ meenutab Peeter ja mainib sooja sõnaga Gunnar Oki panustamist läbi AS Eesti Statoili. Eesti Statoil oli Lepiku ja Luhaääre advokaadibüroo kliendiks ja omakorda olid Lepik ja Okk head tuttavad, tänu millele ka selline asjade areng üldse sündida sai. „Inimesed, kes olid välisfirmadega seotud, said asjadest paremini aru. See aitas tugevalt kaasa. Okil tuli nõusse saada Eesti Statoili emafirma Rootsis, Svenska Statoil, aga kuna nende peakontor ehk päris emajuur asus ju Norras ja norrakad olid juba siis väga tugevad SOS lastekülade toetajad, siis õnneks läks kõik korda.“ Statoili kaasamine oli pigem sündmuste loogika kui äriline lahendus. Lepiku sõnul on üks olulisemaid nüansse toetamise juures algusest peale see, et sponsorid peavad täpselt teadma, kuhu raha läheb. „Süsteem peab olema läbinähtav. Toetaja peab nägema, et tema raha läheb tõepoolest lastele, nende kasvatamiseks, huviringide toetamiseks jne.“


Keila lasteküla integreerimine kohalikku ellu õnnestus väga hästi, lapsed käisid kohalikus lasteaias, koolis ja huviringides. Rolli mängis siinkohal kõigi osapoolte heatahtlik koostöö. Peeter Lepik, nagu enamik nõukogu liikmeid, täna SOS külla enam nii tihti ei satu kui algusaastail, pigem käiakse suurematel üritustel. Juhatuse koosolekud toimuvad Pärnu maanteel ühingu ruumides. „Selle fenomeni puhul saab ka sõna „õnneks“ kasutada, sest see näitab, et kõik toimib,“ tunnustab Peeter paarikümne aastaga küpsenud koostöövilju.


SOS lastekülad on tema sõnul suurepärane näide kollektiivse töö tulemusest. Tom Malvet oli koordinaator ja käivitaja – tema osa on hindamatu väärtusega. Täna tegeleb igapäevase juhtimisega Margus Oro, tänu kelle tublile tööle ei tule nõukogul enam pisiasjadega tegeleda. Nõukogu on abiks strateegia kujundamisel ja suuremate otsuste vastuvõtmisel. Peetril on hea meel, et nõukogu liikmed on erinevatest valdkondadest, nii suudetakse endast kõige paremini organisatsiooni panustada.


Ületamatuid probleeme Peetrile seoses Keila SOS Lasteküla rajamisega ei meenu, küll aga mäletab ta üldist ühiskondlikku hoiakut, mis oli hoopis teistsugune kui praegu. „Ikka arvasid kohalikud elanikud, et lastekodulastega tulevad probleemid koduõuele, aknad visatakse puruks ja õunad varastatakse ära. Üldlevinud oli arvamus, et need on hooleta jäänud lapsed, kellest niikuinii head nahka ei saa.“ Kõige suuremat rõõmu tunnebki Peeter sellest, et kakskümmend aastat on ühiskondlikus plaanis vilja kandnud – inimeste suhtumine SOS lasteküladesse ja üldse lastekodudesse on oluliselt muutunud. SOSi põhimõtteid on viidud ellu ka väljaspool SOS lastekülasid. Need on aidanud omavalitsustel ja sotsiaalministeeriumil ka laiemalt seda põhimõtet rakendada, et vanemlikku hoolt vajavatel lastel oelksid terved elutingimused, kus kasvada. "SOS lastekülad on väga heaks eeskujuks Eestis palju laiemalt lastekodude süsteemile."  Nad on olnud pioneeriks, tõeliseks teerajajaks, et positiivne muutus ühiskondlikus mõtlemises toimuda saaks.“


Peetri sõnul said ja saavad selles projektis osaleda vaid suure empaatiavõime ja sisemise missioonitundega inimesed, olgu nendeks SOS emad, asendusemad ehk tädid või muu personal, samuti nõukogu liikmed ja toetajad. Iga üksik lüli peab üldisesse ketti sobituma.


Peeter Lepiku ja SOSi 20aastane koostöö on heaks tõestuseks sellele, et ükski asi ei juhtu siin Päikese all päris niisama ja juhuslikult. Nimelt on juura Peetri hilisem kutsumus, tema esimeseks kõrghariduseks oli hoopis inglise-saksa filoloogia, mille ta omandas 1977. aastal Tallinna Pedgoogilises Instituudis. Seejärel suunati noor pedagoog Vasalemma 8-klassilisse kooli. Järgnesid seitse õpetaja-aastat nii Vasalemmas kui Viimsis, kus ta sai kogeda lisaks aineõpetajale ka klassijuhataja rolli. „Seitsme aasta jooksul sain tunda kõiki õpetaja rõõmusid,“ naeratab Peeter tagasi vaadates ja usub, et just sel ajal sai tema sotsiaalne maailmatunnetus olulise lihvi. Ta nägi lapsi väga erinevatest peredest ja seda, et ka ühe pere lapsed võivad olla väga erinevad. Aastaid hiljem on SOS lastekülade töös sellest palju kasu olnud. Paralleelselt õpetajatööga asus Peeter Tartu Riiklikus Ülikoolis kaugõppes juurat tudeerima ja alates 1985. aastast on ta Eesti Advokatuuri liige. Täna on Peeter Lepikul kaks visiitkaarti, ühel neist on ta LAWINʹi advokaadibüroo juhtivpartner ja teisel SOS Lasteküla Eesti Ühingu nõukogu liige.


Mis puudutab kõige rohkem, kui SOS lasteküladele mõelda? Peeter toob näiteks poiste säravad silmad pärast ühist üritust jalgpalluritega või noored, kes on SOS emade juurest läinud edasi SOS noortekodusse ja sealt omakorda edasi iseseisvasse ellu. "See ongi ju kõige suurem rõõm, kui näed, et nad saavad enda eludega kenasti hakkama. Sellised päevad, kui külas on näha, et asi toimib, need puudutavadki kõige rohkem."


Natuke kurvaks teeb Peetrit Eesti inimese mõneti umbusklik suhtumine. „Kui räägitakse organisatsioonist, kel läheb hästi, siis küsitakse kohe: kas siis ongi vaja nii palju toetada? Aga see toetus peab olema pidev, sest lapsed kasvavad pidevalt, vajavad pidevalt hoolt ja toetust. Eesti suhtumismaastikul võiks tekkida arusaam, et kui mingil organisatsioonil läheb hästi, siis on ta järelikult tubli tegija ja teda tasub ka toetada.“


Peeter loodab kogu südamest, et SOS lastekülades kasvanud inimesed saavad sellise hoolitsuse ja kasvatuse, et nad oskavad oma lastele hoolitsust edasi anda. "Kui hinge pidevalt muljuda, toimub mingil hetkel purunemine ja selle pealt oma lastele midagi väärtuslikku edasi anda on üsna raske. Aga läbi emaarmastuse ja päris hoolimise on võimalik traumasid parandada. SOS perede näol on tegu tõsiselt võetavate peedega, mis terviklikult toimivad. Katkiolek ei pea tähendama püsivat katkijäämist."


Peetril endal on kaks last ja kolm lapselast. Ta ise on üles kasvanud kahelapselises peres. Tema ema ja isa olid üksiklapsed, mistõttu ei olnud ta lapsepõlves ümbritsetud tädidest-onudest ega tädi- ja onulastest. Ka vanavanemad lahkusid, kui Peeter oli õige väike. Aga ei saa ju olla, et ainuke sotsiaalse närvi trimmija oli õpetajakogemus. Paljud õpivad ülikoolis filoloogiat, aga sugugi mitte kõik ei satu seitsmeks aastaks õpetajaks. Mis on ikkagi see väetis, mis on vanematekodust kaasa saadud? Peeter mõtleb kaua, kuni lõpuks vaikselt lausub: "Eks kasvatud ole üks suur kogupusle, aga üks põhimõte, mis on mind saatnud: kaitsetuid peab aitama. Kui sul on võimalik aidata, siis aita!"


Loo autor Ursula Zimmermann, raamat ilmus kirjastuselt "Pilgrim"