Artikli autor Anna Teele Orav (Eesti Päevaleht)


Keila SOS lasteküla noortekodu asub linna piiril eramajade rajoonis. See ongi eraldi küla: Norra stiilis madalad heledad majad ümbritsevad mändide ja kaskedega vaheldumisi mänguväljakut. Peremajasid on kokku 13, lapsi neis 58. „Siin on rohkem sõpru,” vastab 13-aastane Sofia* küsimusele, mille poolest erineb sealne elu päris perekonnas elamisest. Koolivaheaegadel käib ta oma vanemate juures, ent igapäevast normaalset teismelise elu ei suuda alkoholi küüsi langenud ema ja isa talle pakkuda. 


Istume temaga mänguväljaku ääres pingil. Neli poissi kiiguvad, ühel neist mõlemas käes porgand. „Läheb natuke aega, ma kohe varsti tulen!” hõikab Sofia nagu sõdur endast noorematele lastele, kellega mäng ajakirjaniku sekkumise tõttu pooleli jäi. Avastame, et oleme värvinud juuksed täpselt sama tooni. Sofia ootab praegu kõige rohkem seda, et saaks jälle oma koolisõpradega koos olla. Ta nägi neid viimati enne isolatsiooni, märtsi alguses. Kui küsin, miks nad suvel ei kohtunud, tuleb vastus: „Ma ei tea.” Peale sõprade ei tunne Sofia enda sõnul millestki puudust. Ainult vahetusjalatseid veel pole, aga enne aktust saab need koos pereema Mariga välja valitud. Tema sõnul sobivad ükskõik millised, kas või „kossid”.

Kiiver kaitseb kaotuse eest rtik varjab ebannestunud soengut

Kiiver kaitseb kaotuse eest, rätik varjab ebaõnnestunud soengut.
Foto: Tiit Blaat


Sofia räägib täiesti puhast aktsendivaba eesti keelt, kuigi on pärit vene perest ja õpib venekeelses koolis. Miks sa seal õpid, küsin, sa räägid ju nii vabalt eesti keelt. „Ma tean, jaa,” ütleb ta enesekindlalt nagu muuseas. „Kõik mõtlevad, et ma olengi eestlane, ja kui ma ütlen, et olen venelane, siis: oled ka või? Ei tundu üldse.” Aga kui uurin, kas ta tahaks eesti keeles õppida, ütleb ta, et vene keeles meeldib rohkem.


Olgugi et Sofia läheb sügisel alles 7. klassi, andis õpetaja talle juba kevadel lahendada 9. klassi eesti keele eksami. Ta sai selle eest viie. Sofia nendib, et tal ongi muidu väga head hinded, aga isolatsiooniajal läks natuke halvemini, sest polnud lähedal õpetajaid, kes oleksid saanud keerulisemaid asju selgitada. „Ma oleksin saanud matas nelja asemel viie, kui poleks karantiini vahele tulnud,” ütleb ta raudkindlalt. Kui mõnikord matemaatikas abi vaja on, siis aitab teda pereema Mari, kes oskab seda ainet väga hästi, nagu Sofia kinnitab. Tulevikus tahaks Sofia saada õmblejaks või modelliks. Nad teevad sõbrannadega kogu aeg telefoniga teineteisest pilte.

Sofia ngi klassikaaslasi viimati pool aastat tagasi

Foto: Tiit Blaat


Klassikaaslastega on tal head suhted, keegi ei vaata temale sellepärast teisiti, et ta on lastekülast. Klassikaaslased on vahel sõbralikud, vahel mitte. „No, venelaste klass muidugi,” ütleb ta iseenesestmõistetava muigega. Kas ta mõtleb vene temperamenti? „Jaa,” vastab Sofia. „Vahepeal kiusatakse, vahepeal mitte, vahepeal lihtsalt lollitame.”


Küsin, kas ta igatseb oma vanemaid. „Ma saan ju nende juures käia,” vastab Sofia leebelt. „Mul on siin hea ja seal on ka hea.” Miks elab 13-aastane tüdruk SOS lastekülas? „Sellepärast, et ma vahepeal ei käinud koolis ja ema ja isa jõid ka, aga noh, enam nad niimoodi ei tee,” ütleb ta kindlalt. „Käin nende juures vaheajal kogu aeg.” Kas tal õdesid-vendi on? „Pidi olema kaks venda, aga kui nad sündisid, siis võeti ära, sest emal ei olnud kohta, kus elada. Aga mina olen vähemalt neil olemas.” Sofia lisab, et esimese vennaga on tal neli, teisega kaks aastat vanusevahet. Kumbagi pole ta kunagi näinud.


Tõukerattaga kihutab ligemale pisike tüdruk, kiiver peas, ja hüüab lootusrikkalt: „Kas kõikidesse majadesse tullakse pildistama?” Ta teatab, et läheb sügisel esimesse ja tema õde teise klassi. Selle peale hüüab Sofia ühele kiikuvale poisile: „Sa lähed ka kooli või?” Poiss vastab jaatavalt. „Äge,” teatab Sofia ja pöördub Marie poole: „Ütlen kohe, esimene klass on jube. Okei, ma tegin nalja, see on lihtne – võrreldes seitsmendaga.”


Lastekülas on moes juukseid värvida


Sofia elab ühes 13 peremajast koos nelja „õe ja vennaga”: kolme poisi ja ühe tüdrukuga. Ta ütleb, et kõik saavad omavahel hästi läbi, aga vahel ka tülitsetakse „iga väikse asja pärast nagu peres ikka”. Üks 15-aastane poiss oli ajakirjaniku saabumisajaks läinud Keila peale juuksevärvi ostma. Sofia ei tea, mis värvi ta osta kavatseb, aga loodab, et mitte punast. „Ta näeks välja nagu tomat,” põhjendab ta veendunult.


Üks poiss hõikab Sofiale: „Kas sa kabet viitsid?” Sofia ei viitsi. Saanud vastuse, istuvad kaks poissi laua taha ja hakkavad plastpudelite korkidega kabetama. Ühel poisil on peas kiiver, teisel tumesinine rätik nagu piraadil. Sofia sõnul varjab poiss pead, sest värvis juuksed punaseks. Sofia palub tal neid näidata. Poiss vastab torisedes, et juuksed ei olevat enam punased ega isegi mitte roosad. Tegelik värvitoon jääb rätiku alla saladuseks.

Keila SOS lastekla mnguvljakul saavad kokku 58 eri vanuses last

Keila SOS lasteküla mänguväljakul saavad kokku  eri vanuses lapsed.
Foto: Tiit Blaat


Sofia on elanud lastekülas neli aastat ja jagab tuba endast viis aastat vanema 18-aastase Sandraga. Üks tüdrukutetoa roosasid seinu on täis jalgpallurite plakateid. Iseloomult on tüdrukud täielikud vastandid: Sandra on tagasihoidlik, ettevaatlik ja napisõnaline, Sofia avatud, energiline ja jutukas. Ometi mängivad nad mõlemad jalgpalli. Vutitrennis käivad ka kaks nende maja poissi. Viies laps käib „pinksis” ja võrkpallis.


Tdrukutele meeldib nii jalgpalli mngida kui ka jalgpallurite pilte vaadata

Tüdrukutele meeldib nii jalgpalli mängida kui ka jalgpallurite pilte vaadata.
Foto: Tiit Blaat


Sandra õpib oma kolme tädi eeskujul pagariks. Kõige rohkem meeldib talle saia küpsetada. Taina teeb ta ise ja pereema Mari sõnul on näha, kuidas ta tainasõtkumist naudib. Minu küsimusele vastab alandliku loomuga Sandra, et ta ei tunne mitte millestki puudust.


Siniste seintega poistetoas on üks voodi tehtud, teine segamini. Kümneaastane Kristo ja 14-aastane Oliver on seal elanud juba kaheksa aastat. Napisõnalised poisid kiirustavad õue mängima, küsimustega tülitav täiskasvanu neid ei huvita. Siiski tunnistavad mõlemad, et igatsevad väga sõpru, keda pole ammu näinud. Distantsõpe on oma jälje jätnud.


Isasid lastekülas ei ole


Viie lapsega elab koos pereema Mari, kes on SOS lastekülas töötanud juba seitse aastat. „Töökuulutus kõnetas mind,” põhjendab ta tööletulekut. „Mulle meeldis mõte olla ema.” Tegelikult on tekstiiliharidusega Mari ema ka töökohta mitte arvestades.

Pereema Mari aitab kiivri phe Mariele kes lheb jrgmisel ndalal 1 klassi

Pereema Mari aitab kiivri pähe Mariele, kes läheb järgmisel nädalal 3. klassi.

Foto: Tiit Blaat


Lastekülas elab ta 20 päeva kuus, kümme päeva on ette nähtud puhkamiseks. „Tavalised viie lapse vanemad peavad lapsi kasvatama töö kõrvalt. Sellega võrreldes on elu siin kerge.” Lastekülas olles on Mari täiskohaga ema: teeb hommikuti putru, peseb pesu, aitab koduseid töid teha ja lahendab laste muresid. Koos käiakse ka Tallinnas kinos.


Mari ütleb, et tal on lastega tõepoolest natuke nagu ema suhted. Teisest küljest on lastel omaenda emad, kellest nad samuti hoolivad. „Selles mõttes kindlalt erineb see tavaperest. Aga tänapäeval on palju ka kärgperesid, nii et ega see siinne elu ka väga erinev ei ole. Võib-olla tänapäeval ongi tavaline, et perekond on segasemalt defineeritud kui vanasti,” mõtiskleb Mari. „Minu jaoks on nad ikka nagu oma lapsed. Ma ei võta seda siin kui tööd. Kui nii mõtleks, ei suudaks seda teha 20 päeva järjest hommikust õhtuni.” Mari toob esile veel ühe eripära: „Ümberringi on kõik ainult emad. Meespoolt näevad lapsed vähem.”


Ta räägib, et Eestis on ka kahe perevanemaga kodusid, aga enamasti on isa seal vabatahtlikuna. „Nii palju raha ei ole, et mõlemale täispalka maksta,” põhjendab ta. Laste päris perede kohta tõdeb Mari samuti, et emad on, aga alati pole teada, kes on isa.


Mari räägib, et kui ta kaheksa aastat tagasi SOS lastekülla tööle tuli, oli tal hirmuäratav näha, et ühe inimese kohta oli päevaks ette nähtud kolm eurot toiduraha. „Tallinnas töötanuna mõtlesin, et katsu sa kolme euroga päevas söönuks saada. Käid lõuna ajal päevapraadi söömas, see on juba viis eurot. Aga kui siin kõigile sooja sööki teha, pole üldse mingit probleemi. Praegu on 3,7 eurot päevas ja saab täitsa hästi hakkama,” väidab Mari midagi, mis paljudele tallinlastele näib võimatu.


Lastekülas elavate laste eestkostjad on omavalitsused. Nemad rahastavad lasteküla, kuid Mari sõnul sellest päris kõigeks ei piisa. Vaja on ka püsiannetajaid, keda võiks tegelikult olla rohkem. „Kõik ütlevad, et oi, kas teil on lastele midagi vaja, toome teile uue jalgpalli, et lapsel silmad säraksid. Tegelikult oleks rohkem vaja, et aidataks maksta püsikulusid. See on see, millest lapsed aru ei saa. Aga kui jalgpalle kingitakse, jäävad need õue ripakile.”


Alkoholism jätab lapsed koduta


Mari sõnul satuvad lapsed SOS lastekülla erinevatel põhjusel. Üheks põhjuseks on ka alkohol. „Mõned üksikud on vaeslapsed, tihti on põhjuseks alkohol, harvem narkootikumid,” teab ta. Niisama ei võeta lapsi perest ära, põhjused peavad olema tugevad. Lapsed muretsevad oma vanemate pärast, kes hakkama ei saa. Ent nad saavad vanematel külas käia, kui omavalitsus leiab, et see pole lastele ohtlik. Suheldakse ka interneti teel.


„Tihtilugu vanemad lubavad lapsele, et ta saab koju tulla, aga lastekaitsjale ei ütle. Aga selleks peab end kokku võtma, pabereid täitma, asju ajama, see on ka, kuidas kellelgi.” Muidu lapsed vanemate juurde ei pääse. Mari pere lapsed ei ole väga tõsist vägivalda kogenud, aga lastekülas on Mari sõnul olnud ka lapsi, kelle kehal on suitsukoni põletusarmid.


Lapsed õpivad alateadlikult käituma nagu nende vanemad. See puudutab ka vastutustunde kujunemist. „Võib-olla inimesi, kes ongi kehvemad hakkamasaajad, kisub ka rohkem alkoholi poole,” oletab Mari. Lastevanemate hulgas olevat ka neid, kellele on vastukarva hommikust õhtuni tööl käia. „Neil on meri põlvini ja tahaks, et elu oleks lõbus. Keegi kutsub peole, minnakse kergemini kaasa. On vähem vastutustunnet. Aga loodan, et need lapsed, kes siin kasvavad, saavad teise keskkonna kogemuse. Peremudelid kanduvad tihtilugu edasi. Siin elades on äkki lootust, et nad saavad tulevikus paremini hakkama. Muidu lapsed näevad kõrvalt, et ema ei käi tööl ja midagi ei tee ja saab ära elatud. Kui tööharjumust pole tekkinud, siis tundubki, et ei taha hommikust õhtuni tööl käia. Siis ongi tore, nagu meil Sandra on leidnud omale eriala, mis meeldib.”


Distantsõpe elutoa laua ümber


Lapsed käivad eri koolides: kes venekeelses, kes eestikeelses. Üks laps viiest käib Keila kooli õpiraskustega laste klassis. Mari sõnul saavad paljud SOS lasteküla lapsed suhu nii eesti kui ka vene keele, aga külas on rohkem eestikeelseid lapsi. „Kaks Ida-Virumaa last oskasid alguses öelda ainult „tere” ja „minu nimi on”, aga nüüd on eesti keel hästi suus,” kiidab Mari.


Õhtuti õpitakse üheskoos ümber elutoa laua. Seal tehti ka distantsõpet. „Nii igatsenud ei ole nad kooli kunagi varem kui nüüd,” ütleb Mari. „Nad oleksid nõus mitu päeva varem kooli minema. Vaatame, mis siis on, kui kuu aega on koolis käidud. Aga sellist igatsust kooli järele ma pole enne näinud.”


Distantsõpe oli Mari sõnul vaevarikas: igaüks eri kooliastmes, õpe erinevas veebikeskkonnas. Seetõttu ootab temagi väga kooli. Vihikud ja pliiatsid ostab ta internetist koos toidukaubaga, samamoodi ostetakse riideid. Mari vaatab viis paari teksasid arvutis valmis ja küsib lastelt, milliseid nad kõige rohkem tahavad. „Kui poes käia, peavad kõik viis last kõrval vaatama, kui ühele pükse valitakse,” ütleb Mari. Lapsed ei ole Mari sõnul kuigi kapriissed, ei nõua ainult firmamärgiga rõivaid. „Nad peavad hiljem elus ise hakkama saama. Pean neid selleks ette valmistama, et nad saaksid aru, mis asjad poes maksavad,” rõhutab Mari.


Porgandid ei sega kiikumist

Porgandid ei sega kiikumist.
Foto: Tiit Blaat

Ärkamisega pole lastel probleemi, sest Mari ajab nad piisavalt vara magama: nooremad kaheksa-üheksa, suuremad kümne ajal. Mari sõnul on laste närvikava jaoks hea, et (une)rutiin oleks paigas. „Keegi ei tule siia nii, et on eluaeg vati sees kasvanud, et kõik on rahulik ja korras ning siis tuleb siia elama. Eks lapsepõlv on närvikavale oma jälje jätnud.”


Kui hakkame tasapisi minekule sättima, hüüab väike Marie eemalt imestusega: „Kas te lähete juba ära? Kas te homme ka tulete?” Ei tule, aga miks sa küsid? Selgub, et Mariele meeldivad külalised. Veel uurib ta, kas me läheme bussiga või jalgsi.


Lastekülas käigust jääb meelde kaks tõdemust: koolielu ei erine nende laste jaoks millegi poolest teiste omast ja kodu omasuguste laste keskel on neile päriselt hea ja turvaline kasvukeskkond. Terve küla lapsed olenemata vanusest mängivad üksteisega muretult ja vahetult. Sealset eluolu võib vabalt võrrelda Lindgreni loodud maailmaga.


*laste nimed muudetud


Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 28.08.2020