Heategevusuudised

Kevadine ootamatu koroona-aeg karastas SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi peresid ning sundis perede tugitöötajaid neid faktide asemel hoopis intuitsiooniga aitama.

Merike ja Aire tegutsevad SOS Lasteküla Harjumaa peretugevdusprogrammis perede tugitöötajatena juba pikki aastaid. Selle aja jooksul on nende töös olnud nii suuri võite kui valusaid tagasilööke. „Perede eest ju nende elu elada ei saa ning nii me loodame, et hea sõna, probleemide varajane märkamine, pidev toetus ning õigel ajal abi saamine suudavad allakäigutrepile suunduva pere kui mitte trepist üles kõndima, siis hetkeks seisatamagi panna,“ ütleb Merike.  „Et kui meie näol on olemas inimene, kelle abiga on võimalik oma pereelu päästa, nii et lapsi ei peaks emast-isast eraldama, siis kas see võimalus on perede arvates nende ühist pingutust väärt?“

Pisaraid sai varjata

SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis on 2020. aasta sügisel kokku 363 alla 18aastast last. Kõik need lapsed unistavad sellest, et saaksid elada koos oma ema ja isaga oma kodus. Merikese ja Aire tööks ongi jõustada raskesse olukorda sattunud peresid, kes oma jõududega enam mustast august välja rabeleda ei suuda. See töö ei ole olnud kerge mitte kunagi, kuid eriolukord sundis neid töötama lisaks ratsionaalsele mõistusele, mis tugineb faktidele senisest rohkem just sisetundele ja intuitsioonile toetudes. Sellise lähenemise tulemused olid Merikese ja Aire  jaoks silmi avardavad.

„Kodukülastused jäid kõik päevapealt ära,“ kirjeldab Merike suurimat muutust, mis kevadine eriolukord endaga kaasa tõi.

See omakorda näitas ilmekalt, kui oluline on SOS peretugevdusprogrammi suurimaid väärtusi, iganädalased kodukülastused, et tugitöötajad saaksid silma peal hoida pere kodusel elukorraldusel. Sel moel sai oma silmaga näha peres valitsevaid meeleolusid, emotsioone ja pingeid. Tihti jõuti nii paremini jälile ka valedele, mida pered püüdsid kõigest hingest varjata või ilustada. See inimlik soov ennast ja oma peret paremas valguses näidata on küll inimestele väga omane käitumine, kuid muudab võimatuks tegeliku toetamise töö, milleks tugitöötaja pere juurde appi on läinud.

„Ainult üdini ausalt oma pereelule näkku vaadates saab alustada teekonda, mis loodetavasti lõpeb allakäigutrepist tasahaaval ülespoole kõndimisega,“ teab Merike. „Keerutades, vassides ja oma pereliikmete ebasobivat käitumist varjata püüdes ainult kiirendatakse allakukkumise protsessi.“

Liigne mugavus ei lase peredel piisavalt iseseisvuda

Kevadine eriolukord oli kogu riigile esmakordne kogemus. On täiesti loomulik, et uudses olukorras püüti teha kõik mis võimalik, et peresid igati aidata.

„Näiteks võimaldasid paljud kohalikud omavalitsused peredele sooja sööki, tihti sõidutati toit peredele lausa koju ning nii muutus selline mugav olukord kiiresti iseenesestmõistetavaks,“ räägib Merike. „Muidugi on see väga tänuväärne aga meie oleme peresid toetades lähtunud põhimõttest, et paku abivajajale pigem õng mitte kala. Näeme peredes tihti õpitud abitust, mis tähendab seda, et pered ei ole harjunud ise pingutama ega püüdma, vaid väga tihti loodetakse, et keegi tuleb ja teeb ära, ajab asjad korda. Me näeme väga palju vaeva, selgitamaks peredele, et mitte teiste peale ei tule loota, vaid  parandada tuleb enda oskusi ühe või teise asja ärategemisel. Esiteks saab pere sellest pikemaajalise kasu, kui ema ja isa oskavad ise kodus sobivatest toiduainetest süüa valmistada. Teiseks näevad ka lapsed, kuidas söögitegemine käib, mida selleks on vaja teha ega harju mõtteviisiga, et kohe lastakse ukse taga kella ning soe toit ongi valmis. Milleks pingutada!“

Loomulikult on erandeid, kus kohale toodud soe söök on ainumõeldav teguviis, kuid väga paljud pered saavad tegelikult sooja toidu valmistamisega ka ise kenasti hakkama. Merike ja Aire on mitmetes peredes käinud õhtuti pereemal abiks, et lihtsamad toiduvalmistamisnipid selgeks õpetada. Aga nad ei ole kunagi toitu ise valmis teinud vaid andnud nõu ja olnud kõrval. Tulemused on olnud suurepärased.

Koroona-aja varjatud pinged plahvatasid salaja

„Kui kodukülastusi enam teha ei saanud, oli väga keeruline jälgida seda, kus pereliige parajasti viibib ning mis olekus,“ ütleb Merike.

Näiteks tuli ette olukordi, kus teismeline peretütar väitis end olevat kodus ja magamistoas magama sättimas, kui taamal kajavate taustahäälte ja melu tõttu võis aimata, et kodus tüdruk küll ei viibinud.

Või näiteks oli hilisõhtune kõne pereisaga, kes ajas lobedasti juttu ja sõnas, et kõik on kõige paremas korras, kui Merike võis oma varasemate kogemuste põhjal aimata, et tegelikult ei ole pereisa päris kaine. Tavalisel ajal oleks Merike olnud pere juures kodus ja näinud kõike oma silmaga. Kui ta ka poleks suutnud pereisa pudelist eemal hoida või tüdrukut hilisõhtul väljaminemast takistada, oleks ta saanud neile näidata, et neist hoolitakse ning äratada nii isas kui tüdrukus südametunnistus, koputades õige hellalt südamele. Pole üldse harvad juhtumid, kus pärast sellist toetust jääb pereisal uus naps võtmata ning teismelise tüdruku piduriided kappi. Tegelikult vajavad nad lihtsalt ärakuulamist, mõistmist ning kinnitust, et nad on olulised.

Hästi raske oli jälile saada ka sellele, millises olukorras on pere eluolu. Kas valitseb ikka veel totaalne korralagedus, kapis pole söögist jälgegi, lapsed on nädalaid pesemata, vajalikud ravimid õigeaegselt võtmata või on olukord paranemas.

„Oli peresid, kus eriolukorra tõttu kodused pinged kasvasid ning alkoholiprobleemid süvenesid,“ räägib Aire. „Teadmine, et keegi ei tule lähiajal nende koduse elu-oluga tutvuma, andis justkui hoogu juurde.“

Ka need pered, kellega olid asjad juba päris hästi, kippusid järelevalve nõrgenemist ära kasutama ning langesid tagasi korralageduse-lõksu. Ei olnud ju kedagi, kes oleks kõrval kindlameelse järjekindlusega rääkinud, et õnnelikum pereelu algab ka korrastatud ümbrusest.

„Suurt puudust tunnen siiamaani füüsilisest lähedusest perega,“ ütleb Merike. „Ma olen ise suur kallistaja ja kui varem oli väga tavaline, et perega kohtudes embasime või puudutasime üksteist füüsiliselt, siis nüüd me seda teha enam ei saa.“

Pole ju saladus, et paljudes peredes on helluse, soojuse ja oma emotsioonide väljanäitamine kas tabu või seda lihtsalt ei osata teha. Kui ema ise pole hellust ja armastust kogenud, ei oska ta   seda ka oma lapsele näidata. Merikese üheks ülesandeks on ka pere emotsionaalse õhkkonna loomine ja parandamine ning seda saab teha vaid ise eeskujuks olles.

Paljudele peres toimuvatele sündmustele oli vaid telefoni teel suheldes võimatu jälile saada. „Näiteks võttis üks isa lihtsalt kättemaksuks ära oma lapse õpikud ning viis need endaga kaasa välismaale. Laps ei saanud koduseid ülesandeid teha ning nüüd on tal võlg kooli ees, kes õpikuid tagasi tahab saada,“ räägib Merike.

Ka inimsuhted muutusid. Välja ilmusid endised naised ja eksmehed, kes varem pereellu polnud sekkunud, tekkisid rahalaenamise probleemid.

„Rohkem tuli meil endal pisikestest infokillukestest suurt pilti kokku panna ning õppisime senisest veel paremini oma sisetunnet usaldama. Kui ikka sisetunne ütles, et midagi on valesti, kuigi faktid seda ei kinnitanud, siis lõpuks ikkagi selgus, et sisetunne ei petnud. Aga samas õppisime osasid peresid rohkem usaldama ning nagu hiljem selgus, siis täiesti õigustatult,“ tunnistab Merike.

(Hullumeelse aja) varjul olnud võlud

„Eriolukorra ajal pidasime väga pikki telefonikõnesid ja põhitähelepanu oli suunatud just õppimisega seotud muredele,“ räägib Merike. „Hea uudis oli see, et päris paljudele lastele sobis distantsõpe hästi. Nende hinded paranesid, tööd olid õigeaegselt tehtud, õpilane sai paremini teemasse süveneda ning teha seda endale sobival ajal. Mitmed lapsed lõpetasid kevadel kooli kas tavapärasest paremate õpitulemustega või siis ainult tänu koduõppele olidki võimelised kooli lõpetama. Üks 9. klassi poiss sai just tänu distantsõppele kooli lõpetatud ning leidis endas kutsumuse minna edasi kutsekooli õppima.“

„Mina õppisin eriolukorra ajal kahe pere lastega igapäevaselt,“ jagab Aire oma kogemusi. „Mõlema pere üksikvanem käis eriolukorra ajal tööl ning samuti puudus neil võimekus oma lapsi õppimises toetada. Algus oli väga raske. Lastel oli justkui teadmine, et on koolivaheaeg ja õppida polegi vaja. Alguses polnud neil ka telefoni ega arvutit, mille abil kodutöid teha. Kui need lõpuks olemas olid, algas lõputu õppimine. Hoolimata sellest, et laste päevakava oli meil omavahel kokku lepitud, venis õppimine tihti lõunasse. Vahele tulid kõikvõimalikud pisiasjad: kõht oli tühi, tuju oli paha, vend kiusab, ema on õpikud kuskile ära pannud. Oleksin ma kohapeal olnud, oleks ehk piisanud kallistusest, koos söögitegemisest või lihtsalt koos olemisest. Ega iseseisev tegutsemine algklassi lapsele kerge ju ei ole. Aga õpiabi vajasid ka teismelised. Telefonikõned lastega olid nii pikad, et pidin paluma oma töötelefonile kõneaega juurde.“

Positiivne oli jälle see, et vanemad ei pidanud lapsi hommikuti väevõimuga ülesse ajama ja kooli minema sundima. Hommikut sai alustada rahulikumas tempos ja meeldivamas õhkkonnas.  Ära jäid popitamised ja olukorrad, kus laps hommikul justkui läheb kooli aga tegelikult kooli ei jõua.

„Omaette teema on erivajadusega koolilapsed,“ räägib Aire. „Ka nemad olid eriolukorra tõttu õpilaskodudest koju saadetud, kuid paraku polnud kodus kedagi, kes oleks osanud neid kodus õpetada. Minu kogemus oli see, et neid pole distantsilt üldse võimalik õpetada. Tuli jälle leiutada võimalusi olukorra parandamiseks. Lõpuks leidsime sellise lahenduse, et lapse klassijuhataja ise helistas lapsele kokkulepitud ajal ning võttis vähemalt osa pingeid maha ja nii sai pisutki koolitööd tehtud.“

 

Positiivseks koroona järelmõjuks osutus ka see, et lapsed olid kogu aeg kodus ning pere pidevalt koos. Kuigi paljudes peredes tekitas selline koosolemine ka emotsionaalset stressi, siis rohkem oli neid peresid, kes said tänu koroonale lähedasemaks. Oli peresid, kus vanemad said esimest korda oma lapsega kontakti ja oli neid, kelle omavahelised suhted paranesid. Päris mitmed lapsevanemaid õppisid oma lapsi palju paremini tundma.

„Osades peredes käisid emad oma lastega ühekaupa väljas jalutamas,“ ütleb Merike. „Eelkõige  seetõttu, et kodunt välja saada ning ülejäänud perest pisut puhata aga lapsele tähendas see puhast kvaliteetaega, mil ta sai emaga jalutades lihtsalt rääkida ja koos olla. Ja oli peresid, kus ema ja isa said üle pika aja kahekesi koos jalutades aega veeta. “

„Minul oli samuti häid kogemusi,“ rõõmustab Aire oma perede käekäigu üle. „Ühe lahkuläinud pere vanemad leppisid omavahel viimaks kokku, et kaks nädalat on üks laps isa ja teine ema juures ja siis vastupidi. Mõlemad lapsed said nautida oma vanemate täit tähelepanu ning lapsevanemad said uue koostöökogemuse – ka ilma tülitsemata on võimalik elada!“

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm on ennetustegevus,

mille eesmärk on aidata perel lahendada oma probleemid nii,
et lapsi ei peaks nende vanematest eraldama.

Raskustesse sattunud peresid aitavad

15 SOS Lasteküla perede tugitöötajat, kes tegutsevad

Narvas, Sillamäel, Keila linnas, Kohtla-Järvel,
Lääne-Harju, Harku, Põltsamaa, Viljandi, Põhja-Sakala, Rapla,

Saue ja Kohila vallas. 

Vajadus uute piirkondade järele, kus programm avada, kasvab
kahjuks järjepidevalt.

SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi
tegevust riik ei finantseeri ning kulud kaetakse peamiselt annetustega.