Sel suvel otsustasin ka lapsed laagrisse saata. Rääkisime lastega väga palju, mis on laager ja mis seal tehakse ning  et kui laager läbi saab, tulevad nad emme ja issi juurde oma koju tagasi.

 

Kuna pere vanim tütar on tantsulaagris käinud, siis rääkis ka tema suure õhinaga oma laagriskäimise kogemustest, et seal on väga tore, leiab mitmeid teisi lapsi, kellega koos mängida ning toimub palju vahvaid tegevusi.

 

Ise tutvusin väga hoolikalt laagri kodukorraga, et teha lastele laagrisse sulandumine ning seal olemine võimalikult valutuks. Minu jaoks oli väga oluline, et lapsed oleksid juba enne laagrisse saabumist kursis sellega, mis neid seal  ees ootab ning kuidas tuleks uutes olukordades, mis laagris ette võivad tulla, käituda.

 

Kuna lastel veel isiklikke nutitelefone ei ole, tegime kokkuleppe, et lapsed saavad igal õhtul kasvataja telefoniga emmele ja issile helistada ning rääkida, kuidas neil läheb.

 

Lapsed olid väga hakkajad, kuulasid suure huviga, pakkisid suure hoolega asju ning laagrisse mineku päeva hommikul ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal emme ja issi asjad auto peale pakivad ja sõit algab!

 

Esimene mitte väga positiivne kogemus lõi meid jalust siis, kui laagrisse jõudsime, sest selgus, et meie laste kasvatajad pole veel kohale jõudnud ja tulevad hiljem. Seega ei saanudki lapsed turvaliselt koos emme ja issiga kasvatajatega tutvuda ning see pani mind natuke muretsema. Laste näod olid aga nalja ja naeru täis ning kuna nad jooksid kohe suure rõõmuga teiste lastega mängima, siis väga palju me sellest ennast häirida ei lasknud.

 

Veel veidi ärevust lisas see, kui avastasime, et lapsed magavad kaheteistkümnekesi koos ühes toas ning tüdrukud ja poisid eraldi. Olime arvestanud sellega, et õed ja vennad saavad koos olla. Natuke kergemaks läks enesetunne, kui seletati, et proovime algul eraldi ja kui kuidagi ei laabu, siis paigutatakse lapsed ikkagi ühte tuppa.

 

Enne äraminekut kallistasime rõõmsate nägudega ja mänguõhinas lapsi aga endal tükkis vägisi pisar silma, sest ma ei olnud neid mitte kunagi varem niimoodi kuhugi jätnud. Lapsed lehvitasid õnnelike nägudega vastu ja jooksid mängima. Läksime siis raske südamega laagrist ära, sest mulle tundus, et elasin seda lahkumismomenti palju raskemalt üle, kui lapsed ise, kes rahulikult laagrisse jäid.

 

Õhtul saime lastelt esimese telefonikõne, mis oli juba natuke nutusema häälega. Lohutasime ja rääkisime, et pole midagi hullu, emme ja issi on olemas ning paari päeva pärast juba näeme. Tundus, et lapsed rahunesid aga endal hakkas süda hirmsasti valutama. Päev hiljem helistas kasvataja, et kas oleme teadlikud, et lastel halvad pahed on.

 

Mäletan veel väga hästi aega, mil lapsed meie perre tulid, millised probleemid neil olid, kui raske oli neil kohaneda ning võttis aega, et neist üle saada. Ilmselt oli esmakordne eemalviibimine oma emmest-issist vallandanud selle väga vana emotsiooni ning seetõttu käitusid lapsed teisti kui olid harjunud tegutsema oma kodus. Olin kuulnud tagasilöökidest ja nüüd sain neid omal nahal tunda. Tundsin end väga süüdi, nagu oleksin midagi valesti teinud või poleks hakkama saanud, endal tekkis täieliku nõrkuse moment.

 

Koju tagasi jõudes hakkas trall pihta, lapsed olid rahutud, läksid kergesti endast välja, neile oli raske selgeks teha, et kodus kehtivad kindlad reeglid, pole ilus teiste asjades sorida ning ilma loata asju võtta.

 

Kaks laagrijärgset nädalat olid üsna rasked, paljusid asju, mis enne toimusid probleemideta, pidi hakkama uuesti meelde tuletama ning järjekindlamalt nõudma. Oli näha, et laste psüühika on sassis. Nad olid justkui hirmul, et mis nüüd edasi saab, kas jääme siia või viiakse kuhugi. Ilmselt oli laagrikogemus tulnud nende jaoks liiga vara. Väikeste inimeste jaoks on see suur trauma, kui oled kedagi usaldama hakanud, vajaliku turvatunde saanud ning siis viiakse sind võõrasse paika, kus pead mitu päeva veetma ilma oma seniste harjumuspäraste rutiinideta ja turvaisikuteta. Nad ei osanud seda kõike sõnadega väljendada, tegudega aga küll.

 

Nüüdseks on olukord laabumas, lapsed rahunenud ning mõistnud, et laager ei tähenda jäädavalt teise kohta elama viimist, vaid lõbusat seiklust teiste toredate lastega ilma emme ja issita. Kõige olulisem teadmine aga pärast laagriskäiku on see, et nende

oma kodunt, oma emme ja issi juurest ei viida neid mitte kuhugi.


Ema Karini nõuanded neile vanematele, kelle lapsed esmakordselt laagrisse lähevad:


  • Uurige kindlasti põhjalikul laagri tausta, millise laagriga on tegemist, kuidas näeb välja laagripäev, millal saab koju helistada ning kõik muu vajalik. Esmakordselt laagrisse mineval lapsel on vaja teada igat väiksematki detaili kohast, kuhu ta viiakse ning kus ta peab viibima ilma oma turvaisikute, emme ja issita.

  • Laagrisse jõudes võtke aega ning käige koos lapsega läbi kõik paigad ja kohad, kus laps elama hakkab. Määrava tähtsusega on kohtumine ja hea kontakti tekkimine selle inimesega, kes laagris teie lapse eest hoolitsema hakkab.

  • Olge ise väga positiivne ning õhinal. Kui ka tunnete muret ja ärevust, ärge mingil juhul seda lapsele välja näidake. Laps peab olema kindel, et emme ja issi jätavad ta kohta, kus tal on hea ja tore olla! 

  • Kinnitage lapsele, et kui on mingi mure või probleem, tuleb sellest kohe kasvatajale rääkida ning kasvatajaga koos helistatakse emmele või issile. 

  • Arvesta sellega, et koduigatsus ning see, et laps on õhtul nukker või kurb, sest mõtleb sinu peale, on normaalne tunne ning seda pole vaja eitada. NB! Ka ema nukker tunne, kui laps on esimest korda ilma temata, on normaalne ning vajab aktsepteerimist! 

  • Emad – ärge tehke oma elu keeruliseks ning ärge helistage igal võimalusel lapse kasvatajale, et uurida, kuidas lapsel läheb. Kui on muresid või probleeme, võtavad kasvatajad ise ühendust. Liigne arupärimine kurnab ära nii kasvataja kui muserdab teid ennast.