„See oli nii äge kogemus meie perele ja tõestas taas veenvalt, et on vaja oma negatiivsetest hoiakutest lahti saada ning kõik on võimalik!“ on ema Karin oma pere saavutuse üle äärmiselt uhke.

 

Kõik sai alguse sellest, et emme postkasti saabus kiri, mis kutsus lapsi Tartu Maratoni lastesõitudest osa võtma. „Nägin kirja ja mõtlesin, et oleks küll vahva, kui lapsed maratonisõidul osaleksid,“ meenutab Karin. „Aga siis mõtlesin kohe, et meil pole ju suuski ning kohe seejärel, et nad on ju väikesed ja täitsa ilma kogemusteta, nad ei saa hakkama, ehk järgmine aasta.  Kohutav, kuidas ma võisin nii üldse mõelda, muidugi saavad nad hakkama!“

 

Karin hakkas kiiruga internetiavarustest varustust otsima ning õnnestuski kõigile kolmele saada suusad koos saabastega.  Nüüd oli vaja trenni tegema hakata. Kuna lund oli palju, sai esimesed tiirud tehtud kohe maja hoovis.

 

„Ega algus kerge ei olnud. Oli ikka palju pisaraid ka, et ei saa ja ei oska aga ma ei jätnud jonni,“ ütleb Karin „Motiveerisin, julgustasin, toetasin. Kuna lund oli palju, siis veetsimegi kogu oma vaba aja õues suusatades. Ümberringi naabrid imestasid, et haruharva näeb õues lapsi ja veel suusatamas. Et nagu vana aeg tuleks meelde, kus lapsed olid iga ilmaga õues.“

 

Harjutamine kandis vilja ning laste suusatamisoskus edenes lausa päevadega. Vahepeal oli Karin  oma kolm pisikest suusasportlast maratonisõidule kirja pannud ning sõit otsustatigi ette võtta täpselt maratonipäeval.

 

Maratonihommikul tegi issi ahjust võetud tuhaga lumele finišijoone ning suurem õde pani valmis filmimiseks vajaliku kaamera. Kolm väikest sportlast asusid starti ning kihutasid rajale. Algus oli väga hoogne, ema lippas julgestuseks raja ääres ning motiveeris sportlasi hüüetega „Saate hakkama!“, „Ainult veidike veel!“ „Finiš juba paistab!“

 

„Nii hea oli näha,  kuidas viimane jõudis keskmisele järgi, nägi teda ja see tekitas sellise võistlustahte, et kadus väsimus ja andis suusakeppidele valu, et kiiremat hoogu saada. Nii vahva oli ka vaadata, kuidas igaüks oli iseenda eest väljas ja ning kõik kolm olid nii tublid, et läbisid üle kolme kilomeetri ning jõudsid kõik ka õnnelike nägudega finišisse!“ räägib Karin maratonipäeva tipphetkedest.

 

Ühiselt tehti pilti ning rõõmustati kogu südamest, et selline äge väljakutse siiski vastu  sai võetud, sest nii igapäevane suusatrenn kui ka maratonipäev olid pakkunud nii ägedaid emotsioone, millest lapsed ja kogu pere oleks ilma jäänud, kui oleksid nii kergekäeliselt loobunud, kui alguses mõtlesid.

 

Mõni aeg läks mööda ja ühel päeval potsatasid postkasti väikesed pruunid ümbrikud.

 

„Kui lapsed sel päeval koolist koju jõudsid, palusin neil diivanile istuda ja ütlesin, et vaadake nüüd, millega te hakkama olete saanud. Ise üritasin kõigest väest tõsiseks jääda. Lastel läksid näod kuidagi viltu, et ei tea, mis nüüd siis juhtunud on. Suurem õde pani suusamaratoni video käima ning kui lapsed finišijoone ületasid autasustasime lapsi medalitega. Oh seda rõõmu ja uhkust oma esimeste medalite üle! Need emotsioonid, mis siis vallandusid jäävad küll meelde kogu eluks!“