30. juulil avati Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi valges saalis SOS lasteküla sotsiaaltöötaja Anastassia Paaloneni esimene maalinäitus. Pintslid ja värvid võttis ta esimest korda kätte kolm aastat tagasi, eelistades abstraktsionistlikku stiili.

Esimesi samme kunstivallas aitas Anastassia Paalonenil astuda Juri Horev, kelle stuudiosse noor naine õppima läks. Katsetanud algul klassikat, ütles ta juhendajale, et sooviks proovida mõnd muud eneseväljendusviisi.

"Nõnda jõudsimegi abstraktsioonini, mida mina pean kõigist kunstižanritest kõige ausamaks: puudub igasugune ettevalmistus, puuduvad reeglid, kunstnik tegutseb inspiratsiooni, meeleolu ajel," märkis Horev. "Sõnadega on võimatu seletada, missugune energia su käsi liigutab, ent Nastja on selle ära tabanud ja teeb suuri edusamme. Seda kinnitab tema näituski, kus on väljas vaid pooled tal stuudios valminud töödest."

"Miks abstraktsioonid, mitte natüürmordid?" küsib autor ja vastab kohe ise: "Sellepärast, et abstraktsionism on loobunud ümbritseva maailma realistlikust kujutamisest, tekitab emotsioone ning paneb kujutlusvõime tööle. Igaühel on oma fantaasiad ja reaalsustunnetus, kus puuduvad kindlad reeglid ja piirangud − mulle see meeldib."

Paaloneni sõnul ihkavad kõik inimesed väljendus-, mõtte- ja tegutsemisvabadust, ent igapäevaelus ei ole see päriselt võimalik. "Me elame ühiskonnas, kus kehtivad omad normid ja reeglid. Võib-olla just sellepärast püüavad inimesed oma vabadust väljendada riietuses, mõtetes, lõuendil. Neid pilte tehes püüdsingi maksimaalselt oma sisemist vabadust väljendada."

Paaloneni ebatavalised pildid on veelgi omapärasemalt raamitud − kollase kleeplindiga. Autor kinnitab, et see on tahtlikult nõnda.

"Vaadake tähelepanelikult: need pildid oleks otsekui puuri aheldatud. Nad tunduvad ebatäiuslikud, tahaks neisse õhku ja ruumi juurde anda," arutleb ta. "Selline meie elu kord juba on − oma kindlate piiridega. Kuid mõelgem järele: äkki oleme me ise end surunud raamidesse, kus pole piisavalt hapnikku ja valgust? Võib-olla oleks aeg tunnistada oma tõelisi soove, hingata täiel rinnal ning hakata elama igasuguse hirmu- ja häbitundeta?"

Näitusekülastajate sõnul on Anastassia Paaloneni maalid mõistatuslikud ja kummalised, kuid samas lummavad ja mõtlemapanevad ning neis on tunda kaoses peituvat harmooniat.

Autori kinnitust mööda innustavad vaatajate positiivsed hinnangud teda edasi arenema ja tegutsema ning pärast näituse lõppu plaanib ta teha avalduse Kohtla-Järve kunstnike ühendusse astumiseks.





Artikkel ilmus ajalehes "Põhjarannik"