Ootamatult saabunud soe ja päikeseline kevadilm meelitas kaks Juuru peret kogema tärkava looduse ilu koduaiast kaugemale.


Rännuhimulised lapsed ja maitsev piknikukorv kaasa pakitud, seati sammud Pärnumaale Kaisma Suurjärve äärde.


Kohale jõudes nägid lapsed omapärast vaatepilti - kõikjal sagisid suured ja väikesed konnad, kes hanerivis vilkalt veekogu poole  sammusid. Konni olid kõik teerajad täis ning oli tükk tegemist liikuda nendega koos nii, et neile peale ei astuks.


Üle oja viivale sillale jõudes võttis rännulisi vastu võimas konnade koor. "Konnadel on  laulupidu!" hõikas väike matkasell looduse imet kuulates ja vaadates.


Matkatee viis edasi mööda järvekallast, kus sai astuda laudrajal ning vaadata ahhetades kõike,  mis ümbruses silma jäi. Ja vaadata oli palju! Järvevees sulistasid erinevad veelinnud, kes päikse käes ennast väga mõnusalt tundsid. Lapsed püüdsid ka ära arvata, mis linnud järvel ujuda võiksid.


Edasi liikudes nägid matkajad omapäraseid puukände, mis olid otsekui teritajaga teravaks ihutud. "Siin elab koprapere!" teadsid lapsed kohe ning asusid lähemalt uurima ja tähelepanelikult kuulama, kas ehk õnnestub  oma silmaga näha ehitushoos kobrast. Päris oma silmaga loomakesi näha ei õnnstunud aga ühe korraliku loodusõpetusetunni jagu teadmisi sai kaasa võtta küll: kuidas koprad oma ehitusmaterjali koguvad ning miks ja mismoodi järve peal tammi ehitavad.


Vahepeal püüdsid laste kõrvad kinni omapärase heli, justnagu oleks trummimängija metsa harjutama sattunud. "Aga muidugi - sellist häält teeb ju metsis!" saadi mõistatusele ühise arutelu käigus jälile.


Õige pea jõuti vaatetorni juurde ning julgemad matkasellid ronisid ka torni tippu. Milline hingemattev vaatepilt siit all laiuvale  rabale ja metsale avanes!  Taas sai suure kinnituse ammutuntud tõsiasi, et laias maailmas rändamas käia on küll väga tore aga kõige ilusam loodus on ikka oma armsas Eestis. Kus mujal saab nii imelisi vaateid nautida vaid oma pere seltsis ilma suurte rahvamassideta.


Vaatetornis hing ja süda heade emotsioonidega toidetud, oli aeg üks mõnus piknik teha. Kõht head ja paremat täis, said lapsed veel mänguplatsil möllata, nõiamaja uudistada ning põnevaid ronimiskohti avastada.


Märkamatult oli maha käidud nelja kilomeetri pikkune matk ning kordagi ei kuulnud kellegi suust, et enam ei jaksa või on igav.


Kui saad ammutada nii palju häid emotsioone, uusi teadmisi ning oma perega koos olla, siis on see parim kingitus, mida oma meelerahu hoidmiseks ja stressi eemalepeletamiseks teha. Rääkimata sellest, et nii nagu muuseas veetsid lapsed terve päeva loodusõpetuse tunnis!


Matkal nähtud lindudest ja loodusest saadud inspiratsiooni toel otsustas üks pere oma koduaia lindudele ise pesakastid meisterdada. Tööd oli küll palju aga asjatundliku juhendamisega valminud kastid said väga esinduslikud ja armsad. Ja kui te arvate, et pesakastide ehitamine oli ainult poiste töö, siis eksite! Suurimad ehitusmeistrid olid hoopis peretütred!