Kaheksa lapse ema Jaanika on kogenud nii ülevoolavat õnne kui meeletut kaotusvalu. Armastust, soojust ja tohutut positiivsust täis peres kasvab kuus särasilma, kuid teekond laste perre jõudmiseni pole mitte alati kerge olnud.


„Oma lapse kaotus on ränk,“ ütleb Jaanika vaiksel häälel. „Meie peres on kaks inglit. Esimene laps elas vaid 11 päeva, teine sündis surnult. Miks see nii juhtus, ei tea me päris täpselt siiamaani. Vahel viib meeletu kaotusvalu pere lahku, meid abikaasaga on üleelamised aga veelgi tugevamini liitnud.“


15 aastat tagasi augustikuus hääletas toona 20aastane Jaanika tee ääres. Tarmo koos sõbraga sõitis samas suunas ning otsustas Jaanika auto peale võtta. Sestsaadik on noored koos, pulmad peeti 2014. aastal.


„Pärast traagilisi kaotusi sündis 2011. aastal Lisandra, 2013. aastal Kristofer ning 2016. aastal Stella-Maria,“ räägib Jaanika uhkusega oma suurest pesakonnast.


Algul elati mehe vanemate juures, siis Jaanika ema juures. Kuni noor pere otsustas teha hullumeelse sammu ning hakata renoveerima mahajäetud ja räämas talu põlismetsade vahel. See oli Jaanika perele kuuluv vana talumaja, mille vastu keegi suguvõsast huvi ei tundnud. Hooned olid väga nukras seisus ning täiesti elamiskõlbmatud.


„See meid ei heidutanud. Kokku neli aastast ehitasime,“ räägib Jaanika. „Appi tulid minu vennad, Tarmo onu ning ühiste jõududega saime nii kaugele, et 2013. aasta suvel võisime majja sisse kolida.“


Esimene kasulaps läks turvakodusse tagasi


2018. aasta jõulude ajal nägi väike Lisandra telekast SOS Lasteküla reklaami, kus otsiti vanemliku hooleta lastele perevanemaid ning jooksis emmet seda vaatama kutsuma.


„Mulle läks see reklaam nii hinge,“ meenutab Jaanika. „Stella-Maria hakkas just kaheseks saama. Mõtlesin, et pesamuna on juba suur tüdruk, miks ei võiks meie peres veel mõni laps olla, meil on ju nii palju vabu tube! „No saada siis CV!“ ütles Tarmo lõpuks, kui olin tal oma jutuga nädal aega sabas käinud.“


Jaanika saatiski sooviavalduse ära. Ligi aasta kulus paberimajandusele ja maja nõuetele vastavaks sättimisele, siis võisid lapsed perre tulla.


„Meie juurde saabusid 10 ja 9aastane vend ja õde. Tüdrukul oli tervis väga kehv, meie juures algasid epilepsiahood. Käisime palju erinevate arstide vahet – neuroloogid, unearst aga kergemaks ei läinud. Kirjutasin kõik hood vihikusse üles, ühe tunni jooksul oli juba neli hoogu. Tüdruk tahtis väga ka isa juurde, kuigi isa ei olnud võimeline teda kasvatama. Tihti jooksis ta kodunt ära, mitmel korral tõi noorsoopolitsei ta koolist koju. Lõpuks ei jäänudki meil midagi muud üle, kui laps turvakodusse tagasi saata, sest vägisi last kinni hoida ju ei saa,“ räägib Jaanika, kes viimse hetkeni uskus, et laps saab siiski perre jääda.


Tüdruku vennal, kes perre tulles oli vägivaldne ning laskis rusikad käiku kohe, kui end kuidagi häirituna tundis, hakkas pärast õe lahkumist palju kergem. „Ta tuli ning teatas, et tema enam ära ei lähe,“ naerab Jaanika. „Kuigi isa ning kõik ta sõbrad olid Pärnus, tundis ta, et on õiges kohas ja et meie pere on just selline, millest ta on unistanud. Sobivust näitas ka see, et perre tulles hakkas ta mind kohe emmeks kutsuma.“


„Tere, me tulime siia elama!“


Kogemus väga keerulise kasulapsega Jaanikat aga rivist välja ei löönud. Noorena töötas Jaanika aastaid Koluvere Hooldekodus ning tema hooldada olid sügava vaimupuudega ja kõige ohtlikumad patsiendid. Just nende tõttu õppis Jaanika tegevusjuhendajaks. Sealt saadud kogemused kulusid nüüd oma pere lastega tegeledes väga ära.


Tasapisi küpses Jaanikal otsus võtta perre veel üks kasulaps. Eelmise aasta aprillis, koroonaviiruse kõrgajal saabusidki perre kaks tüdrukut.


„Karina tuli, maasikakast kaenlas ja teatas rõõmsalt: “Tere, me tulime siia elama!“ meenutab Jaanika esimest kohtumist nüüdseks väga omaseks ja armsaks saanud tütardega.


Tüdrukukesed olid tulles 3 ja 6aastased


„Teraapias tuleb meil käia väga palju,“ räägib Jaanika. „Psühholoog, füsioterapeut, tegevusterapeut, loovteraapia, eripedagoog. Karina on väga aktiivne ning ei püsi pudeliski paigal, õde seevastu  veidi rahulikum, kuid õpib aktiivsust vanemat õde matkides.“


Lisapingeid põhjustab Jaanikale suhtlemine kasutütarde bioloogiliste vanematega. Kuigi kogu pere püüab teha kõik selleks, et tüdrukukesed suhtlemise käigus haiget ei saaks, tuleb siiski päris palju pisaraid alla neelata, kui järjekordne kokkupuude bioloogilise emaga lastel jalad alt lööb.


Emmet toetav tugivõrgustik on ülioluline


Lapsed saavad omavahel hästi läbi ning bioloogilised lapsed on uued õed-venna avatud südamega vastu võtnud.


Sel suvel käis kogu pere nädalasel väljasõidul Lõuna-Eestis. Lastega oli sehkendamist kõvasti, kuid kogu see vaev tasus ennast kuhjaga ära. Õrnu ning liigutavaid hetki kogeti palju ning pere, mis varemgi ühtselt hingas, sai veelgi lähedasemaks.


„Lapsed nautisid meie reisi väga. Nad olid head lapsed ning tegid omalt poolt kõik selleks, et me ka järgmisel korral kogu pesakonna kaasa võtaksime,“ naerab Jaanika.


Kuna Tarmol olid linnas pikad tööpäevad ning vahel viis aiameistri töö paariks-kolmeks päevaks Soome, otsustati ühiselt, et pereisa tuleb töölt ära. Jaanika töö kohalikus vanadekodus on graafiku alusel ning tööpäevale järgneb mitu vaba päeva, mil ta saab 100%liselt perele pühenduda.


„Päris nii ei saa, et mõlemad on kodused,“ teab Jaanika. „Selleks, et lastele kõike vajalikku võimaldada, peab vähemalt üks vanem tööl käima. Olen ise pärit suurest perest ning saanud kitsikust tunda. Mul on kolm venda ja kaks õde. Ema kasvatas meid üksinda. Materiaalne pool on väga oluline, sest kui vanemate põhitähelepanu kulub raha teenimisele, siis jäävad lapsed ju vajalikust tähelepanust ilma.“


SOS vanematena toimetades on perele tagatud nii materiaalne kui ka vaimne tugi. Mõlemad on Jaanika arvates väga olulised ning ta on väga tänulik, et tunneb end SOS-i suure ja toetava pere liikmena.


Hea on ka see, et Jaanika ja Tarmo vanemad elavad lähedal ning on alati valmis lapsi hoidma, et emme-issi endile väikese puhkehetke saaksid lubada.


„Ma olen nii õnnelik, et saatus on mind kokku viinud väga eriliste lastega. Mis saab veel armsam olla, kui teismeeas poeg tahab igal õhtul enne magamajäämist musi-kalli või kui tüdrukud poevad sülle, võtavad kaelast kinni ja sosistavad kõrva: „Emme, ma armastan sind kogu südamest!“


Sellised imelised hetked kahandavad kõik muud mured tühisteks ja olematuteks.