Mees, keda motiveerivad võimatuna näivad tööalased eesmärgid. Eeskuju, kes oma saavutustega sütitanud paljudes noortes pöörase võrkpallivaimustuse. Sel aastal täitub üheksa aastat päevast, mil lasteküla õuele astus profivõrkpallurist ehitusmees ning tundis esimesest hetkest, et see maailm on tema jaoks.


Sotsiaaltöö juurde jõudis Erik suure ringiga ning tänu oma heale sõbrale. „Ülikooli läksin õppima IT-d aga mind see valdkond absoluutselt ei huvitanud,“ räägib Erik. „Kuna mängisin profivõrkpalli, otsustasin  kehakultuuri õppida. Siis tuli aga ehitusbuum ning tundus hea mõte minna Soome raha teenima. Kaks aastat töötasin ehitusel aga enesetunne oli pidevalt kehv ning tööle ei tahtnud üldse minna. Suviti töötasin võrkpallilaagris noorte treenerina ning ühel päeval küsis minu hea sõber, juhtumisi Margus Oro poeg, kas ma ei tahaks lastekülla kasvatajaks minna.“


Pikka mõtlemisaega Erik ei võtnud ning nii saigi temast üleöö kasvataja kuuele Keila lasteküla perele. Pea ees sukeldus ta lasterikaste perede ellu: õhtused õppimised, lastega tegelemine, trenni ja arsti juurde sõidutamine, poes käimine, perega vaba aja veetmine. Väiksemate remonditööde tegeminegi polnud mingi probleem. Iga päev erinevas peres abiks käies õppis ta emasid ja lapsi lähemalt tundma ning veendus järjest enam, et on leidnud oma tõelise kutsumuse. Kolm aastat hiljem sai Erikust diplomeeritud sotsiaaltöötaja.


Oma töö tulemuste nägemine võtab aega


Erik armastab unistada suurelt ning võtta eesmärke, mis esmapilgul võivad tunduda ebareaalsed. „Ma usun neisse ning tean, et nad on suutelised oma unistused ellu viima,“ ütleb Erik oma hoolealuste kohta. „Ka siis, kui nad ise oma unistusi veel sõnastada ei oska. Oluline on oma käitumise ja suhtumisega neid toetada. Mõista. Eriti olukorras, kui selleks pole ühtegi mõistlikku põhjust. Mitte anda hinnanguid. Me ei saa kunagi teada, mida laps tegelikult läbi on elanud. Pühendada aega. Ka vaikuses üksteise kõrval istudes võivad asjad selgemaks saada.“


Eriliselt on hinge läinud poiss, kellega seostuvad kõige suuremad võidud ja ka väga valusad ja keerulised ajad. Poiss jõudis lastekülla ajal, mil Erik kasvatajana alustas ning teda toetades on Erik kogenud ning selgeks saanud oma töö kõige suuremad valud ja võlud. „Jah, mind käivitabki see, kui ma näen et mul on võimalik lapses avastada oskusi ja andeid, millest tal endal aimugi polnud,“ ütleb Erik. Sel kevadel ulatatakse poisile 9. klassi lõputunnistus, mis Eriku jaoks tähendab ligi kaheksa aastat tagasi alguse saanud unistuse täitumist. 


Meestel on lihtsam


Kuigi sotsiaaltöö on enamasti naiste ala, on Eriku arvates meestel selles valdkonnas tegutsedes suuremad eelised. „On lapsi, kes emaga koos õppida ei taha, ei allu reeglitele või provotseerivad, aga minuga asjad sujuvad. Sellel on lihtne põhjus,“ ütleb Erik. „Mehed on paljude laste jaoks muutunud harulduseks. Isad on pere juurest ära läinud või pole neid üldse olnudki, töötavad kaugel või teostavad end rohkem väljaspool kodu. Ka koolis on enamik õpetajatest naisterahvad.  Nii ongi neil meestel, kes sotsiaal- või haridusvaldkonnas tegutsevad, lastega kergem kontakti saavutada ning nad on noorte jaoks autoriteedid.“


 Sotsiaaltöötaja töö plussid ja miinused


Erikut motiveerib lasteküla rutiinivaba töö, mis toob väljakutseid ja võimalusi just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Päevaplaani on küll tore teha aga tegelikult tulevad paljud tööülesanded jooksvalt. Ja teiste meelest ei pruugi need ülesanded päris tõsist tööd meenutadagi.


„Kui inimesed võtavad puhkust, et saaks randa minna, siis mulle makstakse selle eest palka,“ naerab Erik. „Minu jaoks tähendabki suvi eelkõige kvaliteetaega lastega, mil saan nendega rohkem koos olla ja teha seda, mis parasjagu pähe tuleb: ujuda, matkata, teletorni külastada või mõnele spordiüritusele minna.“


Sel ajal saavad pereemad väikese hingetõmbeaja ning võimaluse tegeleda toimetustega, millega laste kõrvalt aega ei jää.


Erik on perede jaoks olemas 24 tundi ööpäevas. „Nädalavahetustel toimuvad väljasõidud õnnestub tavaliselt ette planeerida. Vahel aga tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks kui pereema pidi keset ööd haiglasse minema, läksin mina laste juurde.“


Emade toetamine on Eriku jaoks väga oluline. „Kui näen, et kõik ei ole hästi, siis tuleb aeg maha võtta. Vahel piisab sellest, kui lihtsalt räägime. Mõnikord on abi supervisioonist, et puntrasse jooksnud mõtted taas lahti harutada või hinge jäänud asjad ära klaarida.“


Kõige keerulisem on Eriku jaoks korraga kahes rollis olemine. Ühest küljest oled justkui järelvaataja, kes vastutab selle eest, et perel kõik asjad laabuksid ning teisest küljest pereliige, kel on ema ja lastega usalduslikud suhted, et nad julgeksid oma muredest ja probleemidest rääkida. Erik aitab pereemadel ka lastele vajalikku lisaabi organiseerida: olgu selleks siis psühholoogiline ja psühhiaatriline ravi või õpiabi.


Lisaks lastega tegelemisele ja emade toetamisele kuulub sotsiaaltöötaja tegevuste hulka ka laste arengukavade täitmine ning muu dokumentatsiooni korrashoidmine, suhtlus kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja ning laste bioloogiliste vanemate ja lähisugulastega.


Laste siirad komplimendid teevad hingele pai


„Olin just kasvatajaks tulnud ja veetsime lastega mõnusa perepäeva. Käisime raamatukogus, ujumas, lugesime, sõime õhtusööki. Täiesti tavalised tegevused, ei midagi erilist,“ meenutab Erik.  „Aga õhtu lõppedes tuli minu juurde üks väike poiss ning ütles: „See oli mu elu parim päev.“ Lapse siiras tänutunne andis mulle tohutu motivatsioonilaengu. Väikesed igapäevased asjad. Lihtsalt olemas olla. Rohkem ei olegi vaja. Selliseid liigutavaid hetki hindan väga, sest tavaliselt pöördutakse minu poole ikka siis, kui on mõni mure või probleem.“


Võrkpall võitis südame


2. klassis kutsuti Erik võrkpallikooli ning sellest ajast alates on võrkpall olnud tema suureks kireks.  Alguses tegeles Erik ka teiste spordialadega, kuid  ühel hetkel palus ema ühe ala välja valida, sest kõikidega tegelemiseks polnud perel rahalisi võimalusi. „Valisin võrkpalli, sest ma olin päris hea!“ naerab Erik.


25 aasta jooksul on saavutatud palju: mängitud noortekoondises ja meeste liigas, saadud Eesti meistritiitleid ning neljal korral harrastajate MM-il hinnalisi poodiumikohti.


Kõige olulisemaks Eriku saavutuseks on aga järelkasvu koolitamine. „Minu jaoks on see nagu iseenda proovilepanek. Tahan näha, kas suudan mõnest oma poisist teha koondise mängija,“ räägib Erik, mis teda treenerina kõige rohkem motiveerib.


Ka siin on üks aastatepikkune unistus ehk kohe tõeks saamas. „Poisid käisid just noortekoondise katsetel, üht poissi kutsuti ja teised läksid ise,“ on Erik oma andekate poiste üle isalikult uhke.


„Kui meie lapsed võivad tasuta trennis käia, siis tulen!“


Neli aastat tagasi kutsuti Erik Keila võrkpallikoondise treeneriks. Erik ei kõhelnud hetkegi ning ütles, et kui ta võib kõik lasteküla poisid tasuta trenni võtta, siis on nõus. Kokkulepe saadigi ning sellest hetkest muutus paljude lasteküla poiste elu.


„Külas oli siis 5-6 päris keerulist last, kes kuskil trennis ei käinud või kui kuhugi läksid, siis visati üsna kiiresti välja. Võtsin kõik need poisid oma trenni. Kolm poissi sellest seltskonnast on alles jäänud, üks poiss potentsiaalne noortekoondise mängija. Nad on jäänud seepärast, et neil on siin turvaline käia, keegi ei karju nende peale ning väljaviskamise hirmu ei ole. Tunnen väga suurt vastutust, sest kuna olen poistele eeskujuks, pean väga hoolikalt valima, mida teen või ütlen aga teisiti nende noortega ei saa -  eeskuju on parim viis vajalike muutuste elluviimiseks.“


Võrkpallitrenn muutus lastekülas kiiresti väga populaarseks. Kolmekümnest trenniskäijast 12 olid lastekülast. Suviti toimuvad võrkpallilaagrid, tihti käiakse võistlustel.


„Isegi koroona-ajal ei jätnud me trenne ära,“ räägib Erik. „Kui muidu ei saanud, tegime õues või siis individuaalselt – igale poisile pühendasin 30 minutit. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et nii individuaalne lähenemine tuli poiste arengule väga kasuks.“


Kõik me tuleme lapsepõlvest


Erik arvab teadvat, miks vanemliku hooleta lapsed on nii südame külge kasvanud, et ta oma eraelu praegu ootele on pannud. „Mul oli väga tore lapsepõlv,“ ütleb ta. „kasvasin koos ema ja õega aga ehk on minusse jäänud mingi tühjusetunne või puudujääk, sest minu vanemad läksid lahku kui olin päris väike ning olen kasvanud ilma isata. Võibolla on minu valikuid elus alateadlikult mõjutanud soov pakkuda teistele seda, millest ise ilma olen jäänud.“


Erik on endale lubanud, et lastekülast lahkub ta siis, kui tunneb, et teda pole enam vaja. Nähes, kui jäägitult ta oma peresid armastab ning millise vaimustuse ja pühendumisega noori inspireerib, on igale kõrvaltvaatajalegi selge, et unistuste elu on praegu siin.